Tänase Majandusaruande saatekülaliseks on riigikantselei diginõunik Marten Kaevats. Kaevats on juba pikalt töötanud koos maailma terviseorganisatsiooniga (WHO), et leida võimalusi eesti e-lahenduste ärakasutamiseks digitaaltervise valdkonnas. Koroonapandeemia ajal on Martenist saanud eestkõneleja selles, et Euroopa Liit võtaks digitõendi usaldusväärsuse tagamiseks kasutusele just Eesti väljatöötatud lahenduse.

Mis kasu nn koroonapassidest ikkagi on ja millal me neid päriselt kasutama saame hakata? Milline roll on ülemaailmses asjaajamises Eestil ning kas kõnealuseid tõendeid võiks ka riigisiseselt kasutusele võtta?

Nendele küsimustele annab Kaevats täna selgitusi ning räägib avameelselt ka oma kogemusest pea kaks aastat mammutorganisatsiooni WHO-ga koos töötades. Nimelt on ta asutuse töö ja selle korralduse suhtes äärmiselt kriitiline ning ütleb, et WHO lahendus koroonapandeemia ohjamisel suurendab tõenäoliselt riikide ebavõrdsust ülemaailmse kriisiga toimetulekuks veelgi - rikkad riigid saavad digitõendite kohustustega hakkama, ent vaesemad riigid ning arengumaad vajuvad vaid sügavamale kriisisohu, kui ei suuda oma elanikele vajalikke IT-lahendusi pakkuda.

Kaevats räägib saates, et WHO-s ollakse lähedal konkreetse lahendusega väljatulemisel, mis aitaks globaalselt riikidel teineteise digitõendid usaldada ja omavahel toimima panna, kuid Kaevatsi sõnul näeb ta, kuidas WHO muutub sellega "aktiivseks globaalse ebavõrdsuse ehitajaks".

"Praegune peamine lahendus, mida WHO promob, muudab organisatsiooni globaalse ebavõrdsuse ehitajaks ehk eelistab rikkaid riike ning ahistab vaesemaid, kus pole nii palju raha ja oskusi. Antud hetkel minu meeskonna analüütilise töö tulemus on see, et WHO promotod lahenduse, usaldusraamistiku globaalne rakendumine võtaks aega 35,6 aastat. See ongi mu peamine kriitika WHO suhtes, sest mulle tundub, et maailmal pole 35 aastat aega Covidi-pandeemia lahendamiseks?!"

Kaevats selgitab, et WHO lahendus eeldab kõrget infotehnoloogilist kompetentsi avalikus sektoris ja märkimisväärseid kulutusi IT-lahendustele. "Avalikus sektoris ei toimi tavapärane "idufirmalik" mõtteviis, et mingi rakenduse kiirel skaleerimisl lahendatakse probleem ära. Tegu on avaliku sektori protsesside ja õigusruumiga ja inimeste oskusega asju püsti panna. Peamine pudelikael saabki tõenäoliselt olema vaesemates riikides. Maailma vaates ebavõrdsus kasvabki siis kui näiteks Sudaani ärimees tahaks maailmamajanduses osaleda, aga ta ei saa reisida, sest ta riigil puudub võimekus seda digitõendit luua," selgitas Kaevats.

„Ma tahaks eksperdi ja riigiametnikuna panna kirja õppetunnid, mida WHO-ga koostööst saanud olen. Minu hinnangul on tegemist suhteliselt sügavale ulatuva intellektuaalse korruptsiooniga - küsimus on selles, et organisatsioon kui selline ei suuda täita oma rolli ja ülesannet, mis talle seotud on.

Maailma mõttes on sellistele suurtele „akronüümidele" - nagu WHO on - vaja suuremat läbipaistvust ja vastutust. Avaliku sektori organisatsioonidega on tihti häda, et keegi justkui midagi teeb, aga kes täpselt, ei tea. Inglise keeles on terviseorganisatsiooni kohta hea sõnademäng ehk saabki küsida „WHO did it?!", aga kes see „who" seal on? Ma olen kindel, et on teisi võimalusi, kuidas ehitada usaldust. Usalduse ehitamisele ei saa tehnoloogiliselt läheneda, see on kultuuriline teema ning kogukonna ja usalduse ehitamist on võimalik teha hoopis parematel viisidel kui praegu.

Kuula saatest pikemalt Kaevatsi selgitusi ning tema nägemust ka küsimusele, kas vaktsineeritud võiksid saada ka riigisiseselt vabamalt ringi toimetada?