Ariel Umansy otsustas 2020. aasta detsembris, et loobub 7-protsendilisest palgatõusust. Ta tundis, et suuda seda kolleegide ees põhjendada. See oli tal tegelikult juba teine kord viie aasta jooksul palgatõusu ideest loobuda. See idee oli tekkinud tal endal.

„Ma tundsin end veidi ebakindlana ja leidsin, et on ebaõiglane, kui minu palganumber on teatud inimeste omale lähedal või isegi nende omast suurem. Ma leidsin, et nende tase on parem kui minul," selgitas Umansky. „On lihtne tunda end kui petis."

10Pines otsustatakse palkade üle kolm korda aastas. 2010. aastal loodud 85 töötajaga firmas osalevad neil koosolekutel kõik töötajad peale katseajal viibivate uute tulijate. Töötajad pakuvad ise välja, et nende palk võiks tõusta ning selle üle debateeritakse avalikult. Nad peavad seda põhjendama.

Buenos Aireses baseeruv ettevõte kirjutab tarkvara teiste seas Starbucksile ja Burger Kingile. Nad teevad näiteks veebis kasutatavaid kliendikaarte, rakendusi ja e-kaubandus platvorme.

Igal aastal jagatakse 50% ettevõtte kasumist töötajate vahel ära.

Kuid tagasi avatud palgasüsteemi juurde. „Selle peamine aspekt ei ole mitte teadmine, kui palju keegi teenib, vaid see, kes teenib teistega võrreldes rohkem," ütleb Umansky.

10Pines püüdleb võimalikult õhukese hierarhia suunas ja selle poole, et olla töötajatega võimalikult avatud. Pärast kolm kuud kestvat prooviperioodi liituvad uued töötajad ülejäänutega, et osaleda igakuistel avatud koosolekutel, kus tehakse ettevõtte jaoks olulisi otsuseid - potentsiaalsed uued kliendid, kulutused, ettevõtte finantsasjad - ja mõned korrad aastas ka palgad.

Ettevõttes ei ole tegevjuhti ega tiimijuhte, kuid on kauem firmas olnud töötajad ehk partnerid või meistrid (masters - toim).

„Kuna bosse ei ole, kes palkade üle otsustaks, siis me delegeerime võimu inimestele," ütleb 10Pinesi kaasasutaja Jorge Silva.

Firma kutsub seda lähenemist „sotsiokraatiaks". Nad said inspiratsiooni Brasiilia ärimehelt Ricardo Semlarilt, kes katsetas oma perefirma Semco peal midagi, mis selle täielikult eduteele pööras. Traditsioonilisest tööstusettevõttest sai nö agiilne ja koostööl põhinev firma, kus töötajad hakkasid otsustama ka nende teemade üle, mis traditsiooniliselt on juhtide rida. Ta märkas, et vähenes kaadrivoolavus ja ettevõttel hakkas palju paremini minema. Semlar kirjutas sellest oma raamatus „Maverick".

„Me võtsime selle endale piibliks," ütleb Silva.