Ühekorraga kerkiv aktsiis ja maailma naftanõudlus võib Eestis kütusehinna lakke viia

Pandeemiast taastuvas maailmas hakkab taas tõusma ka nõudlus nafta järgi, millega kaasneb ka toorme hinnatõus maailmaturul. See langeb aga täpselt kokku ajaga, kus Eesti valitsus tõstab aktsiisi tagasi kriisieelsele tasemele. Täiesti reaalne on võimalus, et valitsus toob järgmisel aastal Eesti inimestele jõulukingiks diislikütuse postihinna, mis ületab 1,5 euro piiri, kirjutab Õliühingu juht Mart Raamat.

Kui õnneks on hirmutavad uudised kasvavast COVID-19 nakatumisnäitajast kadumas, siis nüüd tuleb jälgida uut tõusutrendi.

2021. aasta on näinud pretsedenditut hinnakasvu pea kõigi rahvusvaheliselt kaubeldavate toormaterjalide osas - hinnatippe vallutavad nii kakao kui ka teras, nii vili kui ka puit. Viirusehirm on taandunud ja pead on tõstmas inflatsioonihirm. Siiski tundub, et Eesti valitsust mure hinnatõusu osas ei kohuta ja plaan sellele veel hagu juurde anda, elab täies elujõus edasi.

Nii võib prognoositav nafta hinnatõus ja valitsuse otsus tõsta Eesti diislikütuse aktsiisimäär taas ELi tippu tekitada järgmisel kevadel olukorra, kus Eesti majanduskeskkond ei suuda üle riigi rulluva inflatsiooniviirusega toime tulla.

Hea uudis - majandus on taastumas

Toormehindade tõus tuleneb suuresti sellest, et seoses globaalse nõudluse ja majandusaktiivsuse taastumisega on asutud realiseerima eelmisel kevadel kalevi alla pandud projekte. Arusaadavalt on peamiselt sellist trendi võimalik näha ehitussektoris, kuid näiteks Hiina soov oma viljatagavara suurendada tõstab ka selle toorme globaalset hinda. Kuna aga vahepeal katkenud tarneahelad on tekitanud olukorra, kus nõudlus on tulvana turule paiskunud, siis see ületab materjalide-lõpptoodete pakkumist. Praeguse „lauaülese" toormehindade tõusu üks põhjuseid on seega tegelikkuses positiivne nähtus - nõudlus ja majandus on taastumas!

Maailma kõige kaubeldavama toorme - toornafta - puhul on turg aga hetkel äraootaval seisukohal. Olukord viirusega on globaalselt ebaühtlane ja inimeste tavapärane liikumine nii riigisiseselt kui ka riikide vahel on ikka paljuski piiratud. Nii on näiteks suure naftatarbija India nõudluse vähenemine seoses väga kriitilise koroonasituatsiooniga mõjunud hinnatõusule pidurdavalt ja ELi ning USA paranev olukord pole seetõttu suutnud nafta turuhinda üle 70 dollari tõsta. Siiski näeb Rahvusvaheline Energiaagentuur, et 2022. aasta lõpuks on naftanõudlus taastunud kriisieelsele tasemele ligi 100 miljonit barrelit toornaftat päevas. Loomulikult tekib küsimus, et kuidas reageerib sellele nafta hind?

Halb uudis - nafta hind tõotab lakke ronida

Kui viimastel aastatel on investeeritud globaalselt naftatootmisse ca 500 miljardit dollarit aastas, siis seoses pandeemiaga vähenesid investeeringud eelmisel aastal ligi kolmandiku võrra. Arusaadavalt peab selline investeeringute langus mingil hetkel jõudma ka turuhindadesse - tootmismahtude vähenemine ajab taastunud globaalse nõudluse puhul toornafta hinna üles.

Lisaks on USA uus president võtnud jäigema joone kohaliku kildanafta sektori osas ja kui varasemalt oli kildanafta globaalsel turul hinna ülempiiri seadjaks, siis lähiperspektiivis muutub selle rolli täitmine keerukamaks. Kõiki neid aspekte arvesse võttes on nii USA suurpangad Goldman Sachs, JPMorgan, Bank of America kui ka aserite naftagigant Socar ennustanud, et nafta hind näeb lähema 12-18 jooksul ära ka maagilise 100 dollari piiri.

Veel halvem uudis - ees ootavad ka Eesti kütusehinna rekordid?

Kõik see kukub õnnetult kokku just sellesse ajajärku, kus Eesti valitsus on otsustanud entusiastlikult aktsiisi tõsta tagasi 2019. aastal kehtinud tasemele. See tähendab, et täiesti reaalne on võimalus, et valitsus toob järgmisel aastal Eesti inimestele jõulukingiks diislikütuse postihinna, mis ületab 1,5 euro piiri. Karjuv erinevus, kui meenutada eelmist aastat, mil kütuse hind püsis aktsiisilangetuse järel pikalt tasemel mis algas nulliga. Kõige kurvem on aga võrdlus naabritega - kuna lisaks ELi tipus olevale aktsiisimäärale on Eesti palju agaramalt rakendanud ka ELi biokütuse kohustusi, siis võib postihinna vahe lõunanaabritega ulatuda 18 sendini liitri kohta.

Mis saab Eesti majanduse konkurentsipositsioonist, inimeste ostujõust, üldisest inflatsioonitasemest ja meie tööstuse ekspordivõimest olukorras, kus diislikütus maksab üle 1,5 euro ja on 12-15% kallim kui naaberriikides, võib ainult ette kujutada. Kahjuks on rahandusministeerium otsustanud loobuda ka põhjaliku mõjuanalüüsi koostamisest, et selgitada välja madala aktsiisitasandi majandus- ja eelarvemõjud. Seega paneme riigina kõhutunde pealt edasi, ignoreerime varasemaid trende ja riiklikku statistikat ning loodame, et seekord makse, töökohti ja majandustegevust Lätti ei saada.