1990-ndate keskel oli börs siinmail uus asi, nagu oli ka aktsiatesse investeerimine. Kohe hakati suure entusiasmiga tegutsema. Õhtuti oli televisioonis „Kapitali” saade, taksojuhidki rääkisid aktsiatest. Laiade massideni investeerimine esimese buumi ajal siiski ei jõudnud.

Aktsiad olid muidugi olemas juba enne börsi sündi, kuid puudus ühtne kauplemiskoht. Seda, mis aktsiaid milliste hindadega osta ja müüa saab, käidi vaatamas pangakontoris. Eri pankades oli saada eri aktsiaid. Internetipangad olid primitiivsed. Kui aktsia hind sobis, helistas klienditeenindaja maaklerile, tehing lepiti kokku ja vormistati. Selline turu toimimise vorm polnud just kõige efektiivsem. Seetõttu polnud ka imestamisväärne, et otsustati luua ühtne väärtpaberite hoidmise ja arveldamise süsteem (väärtpaberite keskdepositoorium) ja kauplemiskoht.