Eesti lennunduse ambitsioonikas plaan näeb muuhulgas ette esimese vesiniku baasil lendava reisilennuki kasutuselevõtu aastaks 2030. Riigile kuuluv lennufirma Xfly on taotlemas esimeste seas Euroopa rahastust projektile, mille eesmärk on ATR72 tüüpi reisilennuki fossiilkütusel töötavate turbiinmootorite väljavahetus vesinik-elekter-jõuallikate vastu. Kas Eesti on vesinikuhüppeks valmis?

Lendama õppisime pea 120 aastat tagasi, toona uuendusliku sisepõlemismootori abil. Täna ägab koduplaneet fossiilsete kütuste põlemisjääkide all ja me otsime jätkusuutlikumaid viise energia tootmiseks. Erinevate hinnangute järgi on maailma lennundus vastutav 5-7% CO2 paiskamise eest atmosfääri. Lennunduse osakaal võib tunduda väikse numbrina, kui aga heitmete kogus tonnidesse arvutada, saab igaüks aru, et ka promill on juba liiga palju. Ülemaailmne pandeemia vähendas kogu planeedi 2020. aasta CO2 emissiooni pea 6% võrra, mis on kahe miljardi tonni süsinikusaaste ekvivalent ning võrreldav terve Euroopa aastase süsiniku heitmega.

Maailm on saanud korraks värskemalt hingata. Aga kuidas edasi?

Lennundusele ja tegelikult kogu transpordisektorile on ülioluline leida alternatiive fossiilsete kütuste kasutamisele, sest klientidele ei piisa enam puude istutamisest saaste neutraliseerimiseks - nad ootavad reaalset revolutsiooni.

Vesinikutehnoloogia on ennast juba päästerõngana tõestanud - just see tehnoloogia on globaalset transpordisektorit juba lähiaastatel muutmas. Esimesed vesinikutehnoloogial lendavad reisilennukid on juba selle kümnendi reaalsus. Kõige elujõulisem idee näib olevat olemasolevate lennukite mootorite vahetus vesinik-elekter-jõuallikate vastu, mille otsene jääkprodukt on puhas vee aur.

Juba täna lendab 6-kohaline testlennuk Ühendkuningriigis ja kolme aasta pärast plaanitakse 20-kohalise kommertslennuki sertifitseerimist. Sellele järgneb plaanide kohaselt aastal 2026 kuni 100-kohalise lennumasina esimene lend. Just viimases suuruses lennukeid kasutab ka Eesti riigile kuuluv Xfly, mis on spetsialiseerunud regionaallendude opereerimisele. Lühikesed lennud tähendavad sagedasi mootorite käivitusi, aasta lõikes rohkeid tunde maapealset ruleerimist - see kõik suurendab heitmete kogust ühe lennukiistme kohta võrrelduna pikamaalendudega märkimisväärselt.

Arvutuste kohaselt on vesinikulennuki opereerimise otsekulud umbes kolmandiku võrra madalamad täna lendavatest masinatest. Pikas perspektiivis võiks see kokkuhoid kindlasti langetada ka lennupiletite hindu. Euroopa Liidu poolt loodud vesinikustrateegiast tulenev investeeringute maht on kokku 565 miljardit eurot. Vesinikulennunduse turumahuks prognoositakse aastaks 2030 22 miljardit eurot ja see mitmekordistub aastaks 2040. Need tavainimesele raskesti hoomatavad numbrid räägivad aga seda, et vesinikutehnoloogia tuleb selleks, et meie igapäevaellu jääda. Juba täna peaks Eesti riik aktiivselt tegelema rohetehnoloogiat toetava taristu välja ehitamisega. Kuidagi peavad lennukid Tallinnas tankida saama.

Kas hüppame või jätkame paigalseisu timmimist?

Me peame ennast IT-alaste saavutuste tõttu uuendusmeelseks riigiks, kuid vahel tundub, et kaotame huvi teiste tulevikuteemade vastu ning tegeleme pelgalt paigalseisu timmimisega. Eesti on suutnud end üks kord suureks hüppeks kokku võtta ja selle tulemusena on meil siiani uhke tunne oma digiriigi üle. Keskkonnateemad tunduvad aga endiselt pigem nagu valu tagumikus, kui teha otsetõlge tuntud ingliskeelsest väljendist. Vesinikutehnoloogia toetusgrupi olemasolu parlamendis on positiivne märk. Uue tehnoloogia tulek ei tohi kindlasti takerduda seadusloome taha. Täna oleme selgelt rongist maas, kuid väikese riigina on meil palju eeliseid kiirete muudatuste tegemiseks, mida Tiigrihüpe ilmekalt tõestas. Ilma riikliku vesinikustrateegiata ja selge poliitilise tahteta on seda muidugi üsna keeruline saavutada.

Mitu lennundusega seotud Eesti ettevõtet otsustasid hiljuti liituda Euroopa puhta vesiniku alliansiga (European Clear Hydrogen Alliance, ECH2A), mis koondab ühe laua taha vesinikumajandust vedavad ettevõtted, vesinikuenergia arendamisega tegelevad teadusasutused ning rohetehnoloogiast huvitatud avaliku sektori.

Riigi omanduses olev Xfly esitas ECH2A projektikorjele ka oma esialgse kirjelduse ATR72 turbopropellerlennuki ümberehituseks ning sellele ideele rahalise toetuse saamiseks. Selline ümberehitus maksab tõenäoliselt üle 10 miljoni euro.

Aastal 2030 võiks selle projekti tulemusena startida Tallinna lennujaamast Eesti esimene vesiniku baasil lendav reisilennuk. See on märgilise tähtsusega otsus meie lennunduse ajaloos, mis tasub meelde jätta. Kas Eesti lennufirma saab olema üks teerajajatest vesinikutehnoloogia kasutuselevõtus Euroopa lennunduses, seda näitab aeg, aga esimene samm selles suunas on juba tehtud.