Luminori Eesti jaepanganduse juhi Tanel Rebase sõnul on peapõhjus sellises suures erinevuses nõukogude ajas, mil korteri enda käsutusse saanud inimesed said selle taasiseseisvumise tulles erastada ehk tegu on laenuvabade magalakorteritega. „Jõukamates riikides pole inimestel sellist tasuta kätte saadud kinnisvara, mistõttu on ka loogiline, et nad ostavad kodusid pigem laenuga ning seda ka investeerimise eesmärgil," selgitas Rebane „Põhimõte on siin lihtne. Kui ma suudan näiteks 100 000 euro pealt teenida suuremat tootlust kui 2% ehk rohkem kui laenuintress, siis on seda raha mõttekam investeerida."

Ajaloolist erinevust Lääne- ja Põhja-Euroopast näitab ka teiste kunagiste liiduvabariikide statistika. Lätis ja Leedus omavad laenuga kinnisvara vastavalt 13% ja 12% inimestest ehk veelgi vähem kui Eestis. Näiteks kunagiste sotsialismimaade hulka kuulunud Rumeenias omab laenuta kinnisvara koguni 90% inimestest.

Rebane märkis, et mida kõrgem on inimese elujärg, seda vähem kulub tal proportsionaalselt enda elus hoidmise ehk toidu peale. „See tähendab automaatselt, et rohkem raha jääb kestvate asjade, näiteks kodu jaoks. Sel põhjusel on ka jõukamates riikides kinnisvarahinnad kõrgemad. Kui Eestis peetakse rohkem kui 3000 eurot ruutmeetri kohta ülikõrgeks hinnaks, siis Helsingis algab ülikõrge hind kuskil 7000 eurost ruutmeetri kohta," rääkis ta.

Rebase sõnul on statistika pealt väga selgelt näha, et eestlaste ostukorv koosneb proportsionaalselt teistest asjadest kui Põhjamaades. „Me kulutame mõttetult palju alkoholile ja tunduvalt rohkem riietele, mis tähendabki, et kodu jaoks jääb vähem kätte," nentis Rebane, lisades, et siiski on näha, et Eesti läheneb oma elatustasemega kiiresti Euroopa arenenud riikidele. See aga toob kaasa kulutuste sisu muutumise ja inimesed hakkavad kiire tarbimise asemel kulutama rohkem püsivatele väärtustele nagu oma kodu.