Kunstiröövid pakuvad maailmale palju huvi, mitte ilmaasjata ei ole tehtud niivõrd palju selleteemalisi Hollywoodi filme, kirjutab portaal Celebrity Net Worth. Olgu see siis „Thomas Crowni afäär”, „Monumendimehed”, „Lõks” või „Ocean kaksteist”. Reaalsuses on aga kunstimuuseumidel väga keerulised ja arenenud turvasüsteemid, mis teevad kunstiröövid üsna võimatuks.

Sellele vaatamata on üks kurikuulus kunstirööv, kus suudeti olemasolevast turvasüsteemist läbi murda ja vargad pääsesid minema tänaseks miljardi dollari väärtuses kunstiteostega. See kõik juhtus 1990. aasta 18. märtsi varahommikul ajavahemikus kell 1.20-2.45.

Teiste seas kõige hinnalisem röövitud kunstiteos

Bostonis asuva Isabella Stewart Gardneri muuseumi turvamehed lasid kahel politseivormi kandnud mehel hoonesse siseneda ilma, et mehed oleks näinud erilist vaeva turvameetmetest läbi saamiseks. Ennast politseinikena esitlenud mehed ütlesid, et reageerisid häirekõnele. Nad sidusid turvamehed kinni ning sellele järgnenud 81 minuti jooksul tegid muuseumis puhta töö.

Selle kunstiröövi käigus varastati 13 kunstiteost, mille hulgas oli nii Rembrandti, Degas, Manet, Vermeeri kui Flincki teoseid, aga ka üks Napoleoni lipp ning Hiina keraamika. Kuigi kunstiröövi hetkel oli nende esemete koguväärtus 200 miljonit dollarit, hüppas see 2000. aastatel 500 miljonile ning nüüdseks on tõusnud miljardile dollarile.

Kõige väärtuslikum teos, mis 1990. aastal varastati, oli Vermeeri „Kontsert”, kuna kunstnik jõudis üldse teha 34 maali. Kunstiekspertide sõnul on see maal kõige väärtuslikum kunstiröövlite ohvriks langenud kunstiteos maailmas.

Kunstiröövi uurinud politseinikud ja eksperdid olid väga segaduses sellest, mis teosed olid kaasa viidud ning mis oli alles jäetud. Näiteks ei läinud kunstiröövlitele korda ei Michelangelo, Botticelli, Raphaeli ega Titiani originaalteosed. Kuna Gardneri soov oli, et ühtegi teost muuseumis ümber ei tõstetaks, on tänaseni varastatud kunstiteoste asemel muuseumis tühjad raamid.

Maas tühjas raamis oli Rembrandti maal "Daam ja härrasmees", mis oli üks 13-st varastatud teosest.

Teoste leidmiseks seati hiljem üles ka autasu, mis alguses oli miljon dollarit, kuid 2017. aastaks küündis juba kümne miljonini. Ka on kunstirööv ise aegunud, mistõttu ei võetaks kedagi vastutusele, kui ta nüüd selle üles tunnistaks. Tänaseks on sellest juhtumist möödunud üle 30 aasta ning siiamaani pole mitte kedagi arreteeritud ning ühtegi kunstiteost, mis siis varastati, pole ka kuskilt välja tulnud, isegi mitte mustal turul.

Ei lubanud kunstiteoseid ümber tõsta

Isabella Stewart Gardner elas aastatel 1840 kuni 1924. Ta oli sünnilt väga jõukas, olles linakaupmehe David Stewarti tütar. Tema nimeline muuseum avas uksed 1903. aastal. Seal oli üleval tema enda kunstikollektsioon, mida Isabella oli kogunud oma reiside käigus.

Kui ta 1924. aastal suri, jättis ta muuseumile 3,6 miljoni dollari suuruse annetuse. Tänases väärtuses oleks see võrdne 60 miljoni dollariga. Tema testamendis oli öeldud, et mitte ühtegi kunstiteost tema kollektsioonist ei tohi müüa ning teoste paigutus peab jääma selliseks nagu ta tol hetkel oli.

1980. aastate alguseks oli muuseum aga kehvas seisus, raha oli otsa saamas ning hoone vajas remonti. Sel polnud ei kliimasüsteemi ega ka kindlustust. Siiski kaasajastati muuseumi turvasüsteeme 1982. aastal, kui FBI sai haisu ninna muuseumi röövimisplaanidest. Selle käigus sai muuseum nii infrapunasensorid põrandatesse kui ka kaamerad.

1988. aastal tegid konsultandid veel terve rida soovitusi muuseumi turvasüsteemide parandamiseks, kuid sel hetkel polnud muuseumil enam rahalisi vahendeid, et seda teha, mistõttu muuseumi juhtkond keeldus nendeks raha eraldamast. Ka maksti turvameestele miinimumpalka ning nad kõik olid teadlikud puudustest muuseumi turvasüsteemides.