Tehnilised oskused kutsehariduskeskuses

Tehnikahuviline Tartu noormees Marchos astus peale gümnaasiumi Maaülikooli kuid sealt kutsuti ta ajateenistusse. Peale ajateenistust oli aga tulevikuplaan muutunud ja Marchos alustas hoopis mehhatroonika õpinguid. „Mul oli jaos poisse, kes soovitasid kutsehariduskeskust, sest kui tahad midagi selgeks saada, siis kutsekoolist saab seda päriselt ja praktiliselt. Ma tulin mehhatroonikat õppima ja olen siiamaani väga tänulik nende soovituste eest,“ meenutab Marchos oma õpingute algust.

„Kutsekool on andnud mulle oskused ja kogemused mida ma väga hindan. Sain valikuliselt õppida ka neid asju mis mulle rohkem huvi pakkusid. Meil grupis oli kaaslasi, kes tohutult tahtsid teha, ise initsiatiivi võtta ja see seltskond ka innustas. Pealegi on koolis suurepärane keskkond: õpetajad, suured klassid ja palju erinevaid seadmeid. Kui tavainimene satub kooli mehhatroonika laborisse, siis ta võib ära ehmatada, et mis tehnikat ja nodi on klass täis. Aga kui sinna astub tehnikahuviline, siis lähevad tal silmad särama justkui oleks ta koju jõudnud. Õpetaja Villu on muidugi peamine tehnika fanaatik. Ta laseb õpilastel oma projekte teha ja juhendab ning ei jäta ühtegi küsimust vastamata. Õhtul hilja põlevad veel klassi tuled ja kõik saavad oma projekte nokitseda. Igasuguseid ideid sai katsetatud. Näiteks käisime esimesel kursusel Hollandis, kuhu tulid kokku erinevate riikide kutsehariduskeskuste õppurid. Iga tiim tegi oma projekti ja siis tutvustas teistele. See oli päris äge kogemus,” selgitas Marchos projekte, milles kooli ajal osaletud sai.

Praktilise mehhatrooniku tööga puutus ta lähedalt kokku ka A. le Coq’is. „Seal oli unikaalne võimalus uut tootmisliini üles ehitada. Praktikaperioodil tõestasin ennast A. Le Coq'le ja sain ka ettevõttelt stipendiumi,“ rääkis Marchos. Lisaks kiitis ta ettevõttepoolset juhendajat Jevgeni Kuznetsovi, kes oma innustava suhtumisega oli tõeliseks eeskujuks. „Ta tahtis tõesti meile kõike edasi anda“.

Esimene Kalli ja lahingurobotid

Kooli ajal süttis temas ka robootikahuvi. Tegelikult algas see ühest külastusest Tartu MakerLabi, kus kohtus seltskonnaga, kes olid ehitanud võistlusroboti nimega Musi. „See oli pöörleva labaga hirmus elukas ja juba osalenud AHHAA Robolahingus. Ma olin küll YouTube’st videoid vaadanud aga ise tegemine polnud sinnamaani mõttessegi tulnud. Aga tollest hetkest seal MakerLabis tekkis huvi,“ meenutas Marchos.
Samal õhtul sai kursusekaaslastest moodustatud tiim, kuhu peale Marchose kuulusid veel Raido Roog ja Madis Songi, et ehitada oma lahingurobot. Just sel ajal algasid koolis ka igasugused metallitöö tunnid nagu keevitus ja jootmine, ning kõiki neid oskusi läks kohe vaja. Siis tuli mehhaanika ja elektroonika ja jälle sai tiim õpitut katsetada. „Meie roboti nimeks sai Kalli ning valmis sai see napilt enne Robolahingut. See oli üliäge õppimise aeg aga kõige rohkem õpid siis kui sa põrud. Meie esimene robot läks seal lahingus korralikult põlema. Aga ongi hea, sest nii tulid välja vead, mida parandada,“ rääkis Marchos.

2020 aastal oli Kalli parandatud ja täiustatud ning võitis Robolahingu kergkaalu klassis. „Hullult palju kogemusi oleme sellega saanud ja koos arendamisega on see üha huvitavamaks läinud. Nüüd oleme ise koolis väikest viisi mentorid teistele õpilastele. Noorema kursuse mehhatroonikud on kaks tiimi kokku pannud ja võistlusele registreerinud. Üliäge kui see roboti pisik koolis leviks ja tekiks rohkem julgust ja huvi leiutamise vastu. Robolahing lükkus sügisesse ja nüüd on meie tiimidel veel rohkem aega ehitamiseks. Teeme selle asja suuremaks,“ jutustas Marchos entusiastlikult.

Muidugi ei saa ka Kalli tiim niisama loorberitele puhkama jääda. Poistel on plaan oma robotit veel uuendada ja mõned pisivead parandada. Veel on Marchosel ja Raidol plaan ehitada täiesti teistsugune lahingurobot, millist pole veel AHHAA robolahingul nähtud. „Meie salaprojekt on praegu veel idee faasis aga maailmas on seda juba tehtud,“ märkis Marchos. Kindlasti on nad aga uuel võistlusel kohal, et mullust esikohta kaitsta.

Unistuste amet droonide maailmas

Robotite arendamise kogemust saab Marchos rakendada nüüd Tartus vesinikudroone arendavas tehnoloogiaettevõttes SKYCORP. Tegu on droonidega, mis töötavad vesinikkütusega ja see võimaldab droonil lennata akudrooniga võrreldes kolm ja isegi rohkem kordi kauem ning vähendada seisakuid, sest „tankimine“ võtab vaid minuteid. „See on väga-väga uus tehnoloogia, Euroopa esimene kommertslik vesinikudroon,“ märkis Marchos.

„Droonidega tegelemine on minu jaoks unistuste amet. Mulle meeldib väga luua ja arendada tehnikat. Vesinikudrooni arendusel integreerime kõrgtehnoloogilisi seadmeid – kütuseelement, kontrollseadmed ja muud vidinad mis koos peavad töötama. Lisaks droonidele arendame ka mõõteseadmetest koosnevat koormat ehk payload’i, mille abil saame kaardistada õhust näiteks hooneid, liine ja muid rajatisi ning nende andmete põhjal koostada 3D mudeli. GNSS’ga ehk globaalse satelliitnavigatsioonisüsteemiga saab andmed ülitäpseks teha ning kasutada näiteks ehitiste projekteerimisel alusmaterjalina. Arendame payload’i prototüüpi ning pakume sellega teenust,“ kirjeldas Marchos oma unistuste tööd Tartu Teaduspargis asuvas firmas SKYCORP.
„Puhtalt teaduslikust huvist sai konverteeritud lahingurobot vesiniksüsteemile, mis ühtlasi tegi sellest maailma esimese vesinikul töötava lahinguroboti,” rääkis Marchos.

Koolis õpitud oskusi ning lahinguroboti ehituse kogemusi läheb Marchosel drooniarenduses vaja. „Prototüüpimine ja modelleerimine, 3D printimine, elektroonika, sensorid näiteks - seda saan siin tööl väga hästi kasutada,“ räägib Marchos ja jõuab järjega tagasi tõdemuseni, et kutsekoolist õpitud praktilised oskused on olnud väga kaasaegsed ja sisukad. „Tehnika on ülipõnev ja nendes arengutes osaleda veelgi põnevam. Mina olen väga õige valiku teinud“.

Vaata milliseid tehnika erialasid saad õppida SIIT