Tõeline juustukuningas. Tagasihoidlik miljardärist vanahärra, kes sattus olema õigel ajal õiges kohas

Võib tunduda uskumatu, aga maailma suurimatele pitsakettidele pakub võtmetoorainet ühe mehe ettevõte. Lausa 85% nö suurest pitsaturust on tema käes. See mees on James Leprino ja ettevõte on Leprino Foods.

Domino's, Pizza Hut, Little Caesars ja Papa John's on vaid mõned ketid, mille tehtavate pitsade peale pakub juustu Leprino firma. Tegemist on salapärase 79-aastase miljardäriga, kelle varandus küündib 3,1 miljardi dollarini. Ta on tõeline juustukuningas, kes ei näi väsivat.

James Leprino oli pere viiest lapsest noorim. Ta märkas, et klassikaaslased veetsid pidevalt aega kohalikes pitseeriates nii pärast kooli kui nädalavahetustel. Kui ta 1956. aastal kooli lõpetas, hakkas ta täiskohaga tööle isa poes. Ta sai teada, et tema piirkonna pitsamüügikohad ostsid nädalas kokku 2300 kilo juustu. Ta nägi seal head äri.

1958. aastal surus suur ketipood Leprinode poe turult välja. James võttis 615 dollarit ja pani alguse oma juustuimpeeriumile. Ta tabas ära ideaalse momendi. Samal aastal avas esimese müügikoha Pizza Hut. See juhtus Wichitas, Kansases. Järgmisel aastal avas Detroidi äärelinnas uksed esimene Little Caesars. Dominos hakkas tegutsema Michiganis. Ta jõudis nende kõigini.

See oli edulugu, aga Leprino pidi õppima, kuidas äri laiendada, efektiivsemaks muuta. Mängu tuli teadus. Probleem oli selles, et Leprino juhtis ettevõtet, ta oli abielus ning peres kasvas laps. Teine oli tulemas. Tal ei olnud aega, et kolledžisse minna. Ta palkas Lester Kielmeieri, kes oli vedanud juustutehast Wisconsinis. Temagi lugu oli märkimisväärne. Mees osales nimelt õhujõudude koosseisus Teises maailmasõjas ning kui ta koju naasis, oli ta isa nende juustuvabriku ära müünud. Nimelt arvas ta, et poeg sai sõjas surma.

Tõeline edulugu

1968. aastal tabas Leprinot tõeline õnn. Pizza Hut otsis juustutarnijat, kes aitaks kulusid kokku hoida ning teeks standardseid portsjoneid. Leprino sai teada, et suurtest juustuplokkidest tükkide lõikamine oli pitsategijatele ajamahukas ning viilud ei tulnud lõigates võrdsed. Ta hakkas tootma külmutatud ning eelviilutatud juustuplokke. See oli esimene kord, kui keegi sellist varianti pitsategijatele pakkus.

1970ndatel oli tal juba keeruline, et Pizza Huti soove täita. Kvaliteet hakkas langema ning Leprino pidi midagi peale hakkama. 70ndateks moodustas Pizza Hut nende käibest 90 protsenti. Kuna probleeme tekitas mozzarella murenemine, siis mõtles Leprino välja viisi kuidas seda vältida - spetsiaalse söödava katte. Selgus, et seda andis ka maitsestada, näiteks jalopenot lisades.

Selline läbimurre võimaldas Leprino Foodsil toota üle 900 000 kilo juustu nädalas. See oli kuueteistkordne kasv võrreldes varasemaga.

Leprinot aitas nii pitsabuum kui ka asukoht keset USAd. Teine kasvumootor oli seotud Pizza Huti endise juhtivtöötajaga, kes läks tööle Domino'se ketti ja võttis Leprino juustu sinna kaasa. 1978. aastal oli neil 200 pitsakohta, 1989. aastal juba 5000. Little Ceasarsil oli 1980ndatel 3000 müügikohta, aga nad kasvasid 25% aastas. 1991. aastal tuli mängu Papa John's.

Nii ongi mehe käes nelja USA suurima pitsaketi juustuga varustamine. Ettevõtte massiivsus toob kaasa selle, et ta saab pakkuda palju paremat hinda kui konkurendid. Teistel ei ole lootustki.

Leprino ise on tagasihoidlik mees. Ettevõttel on küll kolm eralennukit ning tal endal kaks suurt maja, kuid ta teeb viimastes remonttöid ise. Juustumogul jätkab täistuuridel ning ei ole andnud mingit signaali, et ta plaaniks pensionile minna või tagasi tõmbuda.