Tehase tooraine oli kanep, lina ja puuvill. Käis puuvilla ketramine ja toorkanga tootmine.

1921. aastal kolis AS-i Balti Puuvillavabrik juhatus Tallinnasse. Üks põhiomanikke ja peadirektor oli Isak Citron. Ajaloolane Küllo Arjakas nimetas teda üheks oma aja suuremaks mahhinaatoriks, petiseks ja suliks. Tal oli ka noorem vend Haim. Nad otsisid segasel ajal kiireid ja kergeid rikastumisvõimalusi. Haim ostis riigilt 4000 kirvest ja müüs kahekordse kasuga maha. Selle eest sai ta trahvi ja pidi liigkasu tagasi maksma.

Aga Isak oli suurem petis. Koos kompanjon Konstantin Vachmanniga haarasid nad enda kätte Sindi tekstiilivabriku. Isak oli hiljem ka üks AS-i Eesti Kommertspank omanikke. Ta varjas kasumit, kantis seda välisriikidesse. Toona olid tulemused vapustavad, ütles Arjakas saates.

Lugu tuli välja pooljuhuslikult, kui hakati uurima kommertspanga pankrotti. Selgus, et puuvillavabriku kasumit oli varjatud. 1932. aastal arreteeriti Citron ja Vachmann Leedus - see oli toona haruldane, sest rahvusvahelist koostööd selle praeguses tähenduses ei tuntud.

Mehed võtsid süü omaks ja hakkasid varastatut tagastama. Selgus, et omastatud oli 7,5 miljonit toonast krooni. Krooniaja lõpu vääringusse ümber arvestatuna peaks summa korrutama sajaga, seega jäi see 700-750 miljoni krooni piiresse. Isak Citron oli 200 miljonit kasutanud ka enda kui direktori esinduskuludeks. „Riigikogu liikmete esindustasud on selle kõrval köömes," ütles Arjakas.

Mängu tulid väga head advokaadid. Osa tehinguid arvati aegunuks. Ametlikuks summaks sai 4 238 633 krooni. Citron istus vanglas kolm aastat.

Aga vabrikul läks hästi - 1941. aastani, kui hävituspataljon purustas tehase ja seadmed. 1946-1952 toimus taastamine.

Paraku sai tehasele saatuslikuks erastamine. Toonane direktor Meelis Virkebau ütles saates „Ajavaod", et see tehti ülepeakaela. Enne seda kaasas tehas tippkonsultandid, et teha uus äriplaan ja strateegia. Idee oli viia tehas kolme aastaga korralikku kasumisse ja teha see moodsamaks, et riik saaks selle palju kallimalt maha müüa.

„Ma olin Eesti riigi peale solvunud. Väga noored inimesed tegutsesid erastamisagentuuris. Nad ei teadnud tööstusest, turust ega tekstiiliärist midagi," ütles Virkebau. Nii saigi tehase Aswani, kes nüüd annab Hepsoriga sellele uue hingamise.