Viimastest ettevõtetest on läbi otsenoteerimise börsile tulnud näiteks Roblox (RBLX) ja Coinbase (COIN). Varasemad trendid on näidanud, et kui ettevõte on börsile tulnud otsenoteeringuna, siis esimesel kauplemispäeval ostuga kiirustamine võib tuua hoopis lühiajalise kahjumi, kuid enamasti on aja möödudes siiski taastutud ja ka avanemishind ületatud, kuigi Coinbase kaupleb ikka veel allpool avamishinda. Seega ei pruugi esimestel kauplemispäevadel ostuga kiirustamine alati kasuks tulla ning pigem tasuks oodata, kuni turg rahuneb. Lisaks Robloxile ja Coinbasele on otsenoteeringuna börsile tulnud ka näiteks Slack (WORK), Spotify (SPOT), Palantir (PLTR), Deliveroo (ROO) ja Asana (ASAN), mille puhul on samuti kasuks tulnud pigem ootamise strateegia esimestel päevadel. Eriti märkimisväärset hinnakasvu näitas järjepidevalt Palantir, mis on näide pigem erandist kui reeglist.

Peamine erinvevus traditsioonilisest IPO-st on eelkõige see, et kapitali ei kaasata ja uusi aktsiaid ei emiteerita. Tänu sellele on see börsile jõudmiseks ettevõttele odavam viis. Kui traditsioonilise IPO puhul jõuab aktsia börsile investeerimispanga abil, kes pakub aktsiat investoritele kindlas hinnavahemikus ning sõltuvalt nõudlusest kujuneb aktsia hind, siis otsenoteeringu puhul kujuneb hind börsi soovitustest ning turuosaliste ostu- ja müügiorderite vahel parima hinna leidmisel.

Otsenoteerimisel on hinna määramisel kõige tähtsamaks faktoriks likviidsus. Kuna ettevõte uusi aktsaid ei emiteeri, peavad likviidsuse tagama eksisteerivad aktsionärid, kes müüvad oma osakuid. Päev enne kauplemist määrab börs koos ettevõtte finantsnõustajatega referentshinna. See on sarnane hinnamääramine IPO’le, kus tihti kasutatakse referentshinnaks viimaseid sekundaarsel turul tehtud tehinguid firma aktsiatega. Sarnaselt määrati referentshind näiteks Spotifyle. Tegelikkuses ei oma referentshind väga palju tähtsust, sest hinna määrab nõudlus ja pakkumine börsil, ehk huvi aktsiate müügi ja ostu vastu ja sellest tulenevalt ka väärtpaberi kauplemiskäive.