Pikemas perspektiivis võiks kogu senine ühistranspordikorraldus väljaspool linnu ehk neist 10–15 kilomeetri kaugusel hajaasustusega aladel, kus bussiliiklus on hõredam kui kolm väljumist päevas, kujuneda nõudluspõhiseks. Nõudepõhise transpordi olemus seisneb selles, et pole fikseeritud liine ega sõidugraafikuid nagu avalikul liiniveol ning sõitjaid teenindatakse nende vajaduste järgi. Kui hajaasustusega ala elanik näeb, et tema lähipiirkonnast on tellitud sotsiaalteenusega seotud sõit talle sobivasse sihtpunkti ja sõidukis on vabu kohti, saab ka tema esitada taotluse ühineda selle veoga. Tihti on sedalaadi sõidud ka regulaarsed, mis võimaldab neid rohkem ette plaanida. Nii Eestis kui ka Põhjamaades võib näha üha laialdasemat toetust nõudepõhisele ühistranspordile, mida praegu igaüks omamoodi katsetavad neli maakonda. Kes süsteemi proovivad ja kuidas see toimib, sellest saabki alljärgnevalt lugeda.