Madis Müller: mis muutub euroala rahapoliitikas?

Euroopa Keskpanga uue rahapoliitika strateegia üks olulisem muudatus seisnes senisest konkreetsema inflatsioonieesmärgi sõnastamises. Kui varem oli keskpanga eesmärk hoida hinnatõus euroalal „2% lähedal, kuid alla selle“, on Euroopa Keskpank nüüd sihtimas täpselt 2% taset, kirjutab Eesti Panga president Madis Müller.

Kui kaks nädalat tagasi kinnitas Euroopa Keskpanga nõukogu uuendatud rahapoliitika strateegia, siis selle nädala kohtumine oli esimene võimalus langetada sellest lähtuvaid konkreetseid otsuseid. Eelkõige arutasime, kuidas kirjeldada tingimusi, mille täitumine on vajalik tänaste väga madalate intressimäärade tõstmiseks.

Tavapäraselt tuli meil ka hinnata, kas keskpanga senised otsused on endiselt sobilikud, arvestades värskemaid hinnanguid majanduse olukorrale ja väljavaadetele. Kokkuvõtlikult saab öelda, et viimased arengusuundumused euroala majanduses on üldjoontes kooskõlas juunikuise prognoosiga. Kuigi tootmisettevõtteid hoiavad veel tagasi tõrked tarneahelates, võime aasta teiseks pooleks eeldada majanduse kiiret taastumist. Kiirenemas on ka hinnatõus, mille tempo aga eeldatavasti raugeb juba järgmise aasta esimeses pooles.

Ebakindlust lisab mõistagi koroonaviiruse uue tüve kiire levik, kuid arvestades edusamme vaktsineerimisel, jäävad võimalikud lisapiirangud inimeste kogunemistele ja ettevõtlusele ka mustemate stsenaariumide korral eeldatavasti varasemast tunduvalt leebemaks. Ettevõtted on erinevate piirangute tingimustes tegutsemisega suutnud vähemalt osaliselt kohaneda, mistõttu ei oleks uute piirangute majanduslik mõju nii ulatuslik.

Euroopa Keskpanga uue rahapoliitika strateegia üks olulisem muudatus seisnes senisest konkreetsema inflatsioonieesmärgi sõnastamises. Kui varem oli keskpanga eesmärk hoida hinnatõus euroalal „2% lähedal, kuid alla selle“, on Euroopa Keskpank nüüd sihtimas täpselt 2% taset.

Mõistagi ei ole tegelikult keskpanga võimuses suunata hinnatõusu kirurgilise täpsusega, mistõttu on see eesmärk seatud paari-kolme aasta pikkust perspektiivi silmas pidades. Tegelikud igakuised inflatsiooninäitajad võivad kõikuda mõlemale poole 2% taset ja ei ole erinevates euroala riikides võrdsed. Kuigi strateegia suunab meid Euroopa Keskpanga nõukogus ühtmoodi reageerima hinnatõusu püsivatele kõrvalekalletele 2% eesmärgist mõlemas suunas, on oluline rõhutada, et eesmärk ei ole saavutada 2%st kõrgemat inflatsiooni pärast pikaajalist madalat hinnatõusu. Ma arvan, et isegi lühiajaliselt teadlikult kõrgema hinnatõusu sihtimist oleks väga raske selgitada.

Kuna varasemad sõnumid võimalike tulevaste intressimääratõusude teemal viitasid nüüdseks juba aegunud inflatsioonieesmärgile, tuli meil uuesti sõnastada kriteeriumid edaspidisteks otsusteks. Kokkuvõttes leiab Euroopa Keskpanga nõukogu, et intressimäärasid ei saa tõsta enne, kui tarbijahindade tõus euroalal on jõudmas püsivalt 2% tasemele ja seda varem kui üksnes tüüpiliselt kolmeaastase prognoosiperioodi lõpuks.

Samas suunas peaksid viitama nn alusinflatsiooni näitajad, mis kõiguvad tarbijahindadest vähem (st inflatsioonimäär, mille arvestamisel on välja jäetud kõikuvamate hindadega kaupade, nagu toidu, alkoholi, tubaka ja energia hinnamuutused). Võttes aluseks Euroopa Keskpanga viimast prognoosi ja finantsturu osaliste hinnanguid, on seega tõenäoline, et intressimäärad püsivad tänastel väga madalatel tasemetel veel vähemalt umbes kolm aastat.

Isiklikult pean oluliseks, et me oleme Euroopa Keskpanga nõukogus valmis reageerima kiirenevale hinnatõusule juba siis, kui see on prognoositav lähema aja majandusarengus, mitte alles seejärel, kui näeme statistikas mõõdetud hinnatõusu püsivat jõudmist 2%ni. Tegeliku inflatsiooni näitajate 2%ni jõudmist oodates võime jääda kiireneva inflatsiooni ohjamisel hiljaks, sest intressimäära tõstmise mõju majandusele avaldub paratamatult üsna pika viitajaga.

Värskendatud poliitikasõnumid rõhutavad lisaks seda, et Euroopa Keskpanga nõukogu mõistab, et hinnatõus võib 2% taset mõõdukalt ületada vaid lühikest aega. Lugeda tuleks seda aga moel, et teadlikult ei ole meil plaanis rahapoliitikat kujundades hinnatõusu isegi ajutiselt 2%st kõrgemal hoida. Seda ka olukorras, kus euroala tegelik hinnatõus viimasel kümnendil on olnud selgelt alla 2%. Teisisõnu ei ole meil kavatsust 2% tasemest madalamat inflatsiooni hiljem n-ö kompenseerida.