Ettevõtjad on tagajalgadel: „Riik käitub põhiseadusevastaselt, aga lükkab vastutuse ettevõtjate kaela“
(216)
Nimelt võimaldab määruse muutmine kohustada ettevõtjaid (tööandjaid) korraldama COVIDi-vastast vaktsineerimist, st tõendite kontrollimist ja/või testimist, mis ei ole paljudel juhtudel asjakohane, ja pealegi on olemas ka palju teisi meetmeid, mida viiruse leviku tõkestamiseks kasutada.
Lisaks peavad juba varem vastu võetud seadusemuudatuse kohaselt eranditult kõik ettevõtted, sh iseendale tööandjaks olevad „ühe-mehe-ettevõtted“ käesoleva aasta 1. septembriks üles laadima e-tööinspektsiooni oma riskianalüüsi. Selle koostamiseks või uuendamiseks vajab enamik mikroettevõtteid konsultandi abi, mis on mõistagi tasuline.
Eelnõu koostajad andsid EVEAle nimetatud eelnõu kommenteerimiseks aega ainult ühe tööpäeva, mis ei võimalda anda sisulisi kommentaare, ammugi mitte küsida arvamust oma liikmetelt. Küll aga ei saa EVEA jätta nii olulisel teemal arvamust avaldamata.
Kõigele lisaks ütleb EVEA president Heiki Rits: „Me kindlasti ei ole vaktsineerimise või põhjendatud piirangute vastu, kuid oleme mures, et eelnõu jõustumisega tekivad halduskoormuse kasvu ja lisakulude kõrval pinged ka tööandjate ja töötajate vahel, aga ka teenuste-toodete osutajate ning klientide vahel, mille tagajärgi ei oska keegi ette näha. Oleme vastu kiireloomulisuse sildi all ettevõtjaid ja majandust kahjustavate otsuste tegemisele, eriti olukorras, kus kõiki osapooli ei kaasata või kaasatakse 24-l tunnil.“
Järgnevalt toob EVEA välja valitsusliikmetele ja õiguskantslerile saadetud kirjas olevad põhipunktid:
Eelnõu koostajad on jätnud täielikult tähelepanuta, et määruses sätestatud kujul töötaja terviseandmete kogumine (vaktsineerimise tõend, COVID-19 haiguse läbipõdemist kinnitav tõend vms) või sekkumine töötaja terviseotsustesse (sisuliselt kõigi töösuhtes olevate töötajate kohustuslik vaktsineerimine) on väga tugeva põhiseadusriivega – silmas tuleb pidada ennekõike, kuid mitte ainult PS §11; § 12; § 18; §29.
Samuti on eelnõu koostajad jätnud kaalumata sellise terviseandmete käitlemise sisu ja kooskõla GDPR (EL andmekaitse üldmäärus) ja IKS reeglitega.
Ameti esindaja on seisukohal, et sedavõrd tugeva isikuvabaduste riivega seotud küsimust saab lahendada ainult seaduse tasandil ning põhjalikult kaaludes.
Ka juhul, kui see küsimus lahendada seaduse tasandil, tuleb kindlasti silmas pidada järgmist:
Tööandjal on TTOS järgi pädevus ja kohustus viia läbi töökeskkonna riskianalüüsi ning valida sekkumismeetmed vastavalt ohuteguri olemusele ja riski suurusele. On ebaproportsionaalne sedavõrd jämedalt sekkuda kõigi töösuhtes olevate isikute põhiõigustesse, jättes arvestamata, et paljudel juhtudel on riskide maandamiseks oluliselt vähem koormavaid abinõusid (nt. asjakohane õhuvahetus ruumides, inimeste hajutamine, ruumide dekontaminatsioon UVC kiirguse vms. abil, töökorralduse muutmine jne).
Ja kui jõuame koormavamate, personaalsete abinõudeni, siis – respiratoorsete viirusnakkuste puhul on äärmiselt tõhusaks ja tõendatud kaitseomadustega kaitsemeetmeks isikukaitsevahendid (FFP2 tagab 92% kaitsetõhususe ja FFP3 respiraatorid tagavad 95-98% kaitsetõhususe 2,0μm-0,02μm (keskmine suurus 0,6μm) osakeste puhul).
Seega ei ole põhiseaduspärane, proportsionaalne ega põhjendatud seada tööandjale ainsa valikuna (loe: lausalise kohustusena) kõigi töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutuse tõendamiseks vaktsineerimise/läbipõdemise tõendi /testimise kohustust.
Eriti arvestades, et täna kehtivas VV määruse 144 § 6 lg 1 punktis 7 juba on sätestatud sekkumismeetmena tööandja kohustus tagada vaktsineerimise võimalus töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on olemas tõhus vaktsiin;
Mõju väikeettevõtetele on hindamata
Ei tohi unustada, et töösuhteid (s.h. tööohutust) reguleerivad normid ning regulatsioonidega kaasnev, sageli põhjendamatu ja ebamõistlikult suur halduskoormus mõjutavad väikeettevõtjaid otseselt ja vahetult.
Käesoleva VV määruse 144 muutmise eelnõuga on samuti – inimeste põhiõiguste riive käsikäes tööandjate suure halduskoormusega ning lisakuludega (riskianalüüside täiendamine, kontrollimehhanismide loomine jms) tekitab kriisist niigi räsitud väikeettevõtjatele väga suurt lisakoormust. Mingit kompensatsioonimehhanismi riik ei paku.
Samuti on eelnõu koostajad jätnud täielikult tähelepanuta, et eelnõus kirjeldatud kohustuste täitmine võib põhjustada suuri pingeid töötajate ja tööandja vahel ning see on niigi keerulises olukorras olevatele ettevõtetele ja ka inimestele täna talumatu. EVEA on väga selgelt vastu töösuhte osapoolte vahel selliste ebamõistlike konfliktide tekitamisele.
Oleme nõus, et vaktsineerimine on tõhus meede nakkushaiguste leviku pidurdamiseks, kuid eelnõusse süvenedes näeme probleemi lahendamise asemel hoopis vastuolu põhiseadusega, halvasti põhjendatud ja läbimõtlemata halduskoormuse suurenemist, väga suurt konfliktide ja vaidluste ohtu töösuhte osapoolte vahel ning selget ülereguleerimist ja ebaproportsionaalsust.
Jääb selgusetuks, millist õigushüve või eesmärki soovitakse saavutada, kuna tööandjal on juba täna kehtiva TTOS järgi töökeskkonnas esinevate riskide (ka bioloogiliste ohutegurite) hindamise kohustus ning sekkumisemeetmed riskide maandamiseks tuleb valida õiguspäraselt ja proportsionaalselt.
Juhime tähelepanu, et riik on väga ebajärjekindel
Täna soovib määrusandja panna tööandjale kohustuse koguda teavet ühe nakkushaiguse (COVID-19) kohta, kuid samas kasvõi näiteks TTOS §23 lg 6 kohaselt teatab töötervishoiuarst tööandjale vaid kutsehaigestumisest, jättes aga tööandjale kutsehaigestumise diagnoosi avaldamata. TTOS §23 lg 7 järgi tööst põhjustatud haigestumisest teatab töötervishoiuarst vaid Tööinspektsioonile!
Kommenteeritava määruse 144 muutmise asemel on hoopis hädavajalik täiendada TTOS §23 lg 7 ja panna töötervishoiuarstile kohustus teavitada tööandjat ka tööst põhjustatud haigestumisest ja kutsehaiguse diagnoosist.
Ehk on täna, COVID-19 kriisi taustal see hetk, kus peaksime mõtlema – Eesti kui mikro- ja väikeettevõtete ülekaaluka enamusega riik – milline on 21. sajandil iseendale tööandjaks oleva inimese suhe oma ühinguga ning kas selliste iseendale tööandjaks olevate ettevõtjate kontrollimine tööinspektsiooni poolt on aja- ja asjakohane? Sellise, riigi seisukohalt ainetu järelevalvetegevuse lõpetamine annaks tööinspektsioonile olulist ajaressurssi tegeleda nende ettevõtetega, mida tõepoolest on vaja kontrollida.
Peaksime küsima, millist turvatunnet ühiskonnale annab see, kui iseendale tööandjaks olev juhatuse liige kulutab oma aega ja raha, et koostada iseenda tegevusele riskianalüüs, laadida see riskianalüüs üles tööinspektsiooni andmekogusse, koostada iseenda tegevuse tarbeks ohutusjuhendid; viia läbi iseenda juhendamine; määrata iseennast töökeskkonnaspetsialistiks ja esmaabiandjaks?
