Tööjõu-uuringu andmetel oli Eestis 1991. aastal veidi üle 800 000 tööga hõivatud inimest. Sajandivahetuseks jõudis see arv pideva vähenemise tulemusel aga 579 300 inimeseni. Hiljem hõivatute arv suurenes, ehkki kasvu lõi augu 2008. aastal alanud majanduskriis. Pärast paar aastat kestnud vähenemist pööras hõivatute arv aga taas kasvule ning taasiseseisvuse algusega võrreldes kahanes hõivatute arv 2020. aastaks 150 000 inimese võrra.

Hõivatute arvu vähenemisel on reeglina kolm peamist põhjust. Esiteks ei ole piisavalt tööd ning töösoovijad ei leia seda. Teiseks ei soovi tööealised inimesed töötada ning kolmandaks tööealiste inimeste arv kahaneb. Mis mängib peamist rolli aga just Eesti puhul?

Tööjõupuudus

Nõukogude Liidus tööpuudust praktiliselt ei eksisteerinud ja seepärast olid 1989. aastal tööjõus osalemise määr (ehk tööjõu osatähtsus tööealisest rahvastikust) ning hõivemäär praktiliselt võrdsed. Praegu tööpuudus siiski eksisteerib, mistõttu jääb õhku küsimus, et kui lähedale on tööjõus osalemise määrale võimalik tõsta hõive määra, et see ei hakkaks tekitama täiendavaid sotsiaalseid probleeme ja majandus saaks normaalselt toimida.

Tööealine elanikkond jaguneb kaheks: tööjõuks ehk majanduslikult aktiivseteks (hõivatud ja töötud) ning majanduslikult mitteaktiivseteks. Mitteaktiivsuse põhjuseid on erinevaid: õpingud; haigus või vigastus; raseduspuhkus vms. Mitteaktiivsuse põhjuste seas on ka neid, mille vastu saab ja tuleb võidelda. Näiteks saab pensioniealistele võimetekohaseid töökohti luua, vähendada saab ka õppijate hulka või lapse sündimisega seotud inimeste arvu, aga võib kindel olla, et need kaks viimast meedet ühiskonna arengule kasuks ei tule. Eesti demograafiline olukord nõuab pigem sündide arvu suurendamist ja nõudlus harituma tööjõu järele võib tähendada vajadust õppimisele kuluva aja suurendamiseks.

Seega on sajaprotsendiline tööjõus osalemise määr ebamõistlik ja sisuliselt ka võimatu. Plaanide koostamisel on vaja arvestada mitte maksimaalse, vaid optimaalse tööjõus osalemise määraga ja teatud töötus on majanduse arengule pigem kasuks.

Üks kaotas töötajaid, teine aga võitis
Majanduse ja tööturu struktuursetest muudatustest räägitakse Eestis palju. Iga kriisi ajal kõlab üleskutseid kasutada soodsat juhust majanduses struktuursete muudatuste tegemiseks. Suuremad struktuursed muudatused tööturul toimusid siiski vaid taasiseseisvuse alguses – majandussektorite lõikes toimus siis põllu- ja metsamajanduses ning kalanduses hõivatute märkimisväärne vähenemine ja teenustes kasv.

Tegevusalade lõikes oli kõige rohkem hõivatuid nii 1991. aastal kui ka 2020. aastal töötlevas tööstuses. Nüüdseks on tegevusalade eesotsast kadunud põllu- ja metsamajandus ning kalapüük, taime- ja loomakasvatus ning toiduainete tootmine. Neid asendavad kutse, teaduse ja tehnikaga seotud tegevusalad, info ja side ning majutus- ja toitlustusvaldkonna tegevusalad.

Tööga hõivatute vanus kasvab
Kauem elamine ning seeläbi rahvastiku vananemine toob kaasa muutusi hõive vanusstruktuuris. Kolme kümnendi jooksul on Eestis kasvanud 50–74-aastaste ja kahanenud 15–24-aastaste ning 25–49-aastaste osatähtsus. Eraldi väärib väljatoomist 65–74-aastaste vanusrühm, mille osatähtsus hõives on ligi 6%. Seega tuleks aktiivselt tegeleda sellega, et vanemaealised oleksid kauem hõivatud.

Küsin loo lõpetuseks, kuidas hinnata Eesti tänast hõivestruktuuri? Eespool ütlesin, et vajadusest muuta majanduse, sealhulgas siis ka tööturu struktuuri räägitakse sageli ja üsna valjusti. Kindlasti on tegemist õigesti püstitatud teemaga. Statistiku üheks ülesandeks on võrrelda olemasolevat olukorda soovitud olukorraga. Sellise hinnangu andmiseks on aga vaja piisavalt täpselt teada, millist olukorda soovitakse.

Kokkuvõttes toimus taasiseseisvumise esimesel kümnendil üleminek sotsialistlikult majandussüsteemilt kapitalistlikule ning see tõi kaasa olulisi muutusi. Hilisemal perioodil need muutused jätkusid, kuid aeglasemas tempos. Vastuseta on küsimus, kui kõrgele võivad tõusta tööjõus osalemise määr ning hõivemäär, et ei kaasneks seni peidus olnud probleeme. Teisisõnu pole selge, kui kaua on võimalik nende tööturgu iseloomustavate määrade tõusule panustamisega kompenseerida tööealise elanikkonna kahanemisega kaasnevat tööjõupuudust.