Kas minu lapse-lapse-lapse-lapsed saavad Tartusse mööda normaalset teed?

Värskelt selgus (Neljarealised põhimaanteed valmivad 106 aasta pärast), et senises tempos ehitades valmivad kolm Eesti neljarealist põhimaanteed 2127. aastaks. Ilma naljata. See on rahvuslik häbi ning taristu arendamine on üks küsimus, milles poliitikud peaksid parteideüleselt kokku leppima, et saaksime veel oma eluajal tulemust näha.

Ise tihti Tartu ja Tallinna vahet sõites olen tähele pannud, et pimedal ajal on see kohati päris ohtlik. Täiesti arusaamatu, kuidas riik pole suutnud 30 aastaga oma kahe suurema linna vahele korralikku teed valmis ehitada.

Iga valimistsükli ajal räägitakse vajadusest nii põhi- kui ka kohalikke teid parendada, aga tegelikult ei muutu midagi. Juba oma korvpalluri karjääri jooksul sai palju Euroopas ringi sõidetud ja kui Leedus-Poolas – rääkimata muust Euroopast – läksid teed järjest paremaks, siis Eestis liigub ehitus edasi nii aeglaselt, et meil pole lootust oma eluajal isegi põhimaanteid valmimas näha. Samal ajal kui meie kärbime, suutsid lätlased end kokku võtta ja ehitavad 2040. aastaks üle riigi enam kui 1000 kilomeetrit neljarealisi kiirteid.

Plaane meil tehakse ja uuendatakse pidevalt, aga reaalsus on see, raha ei eraldata ja tegelikult ei muutu midagi. Järgmiste nelja aastaga plaanitakse tee-ehituse eelarvet näiteks 113 miljoni võrra kärpida. Riik ei suuda teede kvaliteedi osas täita isegi enda seatud eesmärke – meil on juba praegu tuhandeid kilomeetreid nõuetele mittevastavaid teid.

Tegelikult ei jää asi raha taha – see on riigi valikute küsimus. Meie taristu on nii maha jäänud, sest puudub poliitiline tahe. Tee-ehitus on pikk protsess ja kui praegu võimul olevad parteid teeks pika plaani, siis pole ju kindel, et nemad saavad ka linti lõigata. Sellest aga kannatavad terve Eesti inimesed ja ka majandus. Kaotame mõttetult palju elusid ja ka üldine ääremaastumine on suuresti kehva taristu tulemus.

Me lihtsalt peame nüüd jala maha panema ja põhisuunad kiirelt korda tegema. Meie enda elud ja ka majandus otseselt sõltub sellest. Kõigepealt peab olema hea taristu ja siis tuleb kõik muu elu järele. Raha selleks tuleb kasvõi laenata, aga kauem enam kummi venitada ei saa.

Paremad teed muudavad oluliselt elukeskkonda (ka kergliiklusteid on vaja), säästavad elusid ja elavdavad majandust. Kiired ühendused on eeldus, et väiksemad kohad saaksid konkureerida suuremate linnadega. Taristusse suunatud vahendid pole kulu, vaid investeering – see tuleb rahaliselt tagasi.

Meil on vaja tulevikuvaadet – leppida kokku valimiste- ja erakondadeülene eesmärk ning eraldada selle täitmiseks ka vahendid. Kindel protsent SKP-st, nagu see kehtib riigikaitsele. Juba praegune valitsus saaks langetada riigimeheliku otsuse ja teha taristu arendamisega lõpuks päriselt algust.

Konverents "Eesti teede tulevik" toimub 8. oktoobril Kultuurikatlas, kava ja registreerimine siin: delfi.ee/teedetulevik