Meil ei saagi olla etteheiteid raha kasutusele, kui eelarve on nii üldine, et selle vastu eksimiseks peab lausa vaeva nägema. See omakorda võimendab tõsiasja, et tegelikult ei otsusta otsustajad midagi.

Ma ei ütleks ka nii, et koondnumbrite vead on suur probleem. Probleem on see, et riigi eelarvestamise valdkonda on viimastel aastatel ebaõnnestunult reformitud ja Rahandusministeerium on seda nõrgalt juhtinud. Riigieelarves valesti arvestatud tulude ja kulude vahe, milleks oli 365 miljonit eurot, on lihtsalt selle probleemi ilming. Lisaks on probleemi sümptomeiks see, et Rahandusministeerium ei järgi eelarve seletuskirja koostamisel iseenda seatud põhimõtteid. Tegevuspõhine eelarvestamine on toonud kaasa topeltarvestuse ja sellega kaasneva ajakulu ministeeriumites. Ministeeriumid ei suuda oma kulusid tegevuspõhiseks teisendada. Selle põhjuseks on kehvasti toimivad infosüsteemid ja tihti muutuvad reeglid ning Rahandusministeeriumi-poolse juhendamise ja kontrolli vähesus.

Minu arvates hakkas asi allamäge veerema siis, kui tegevuspõhisele eelarvele üleminekut asuti katsetama paaris ministeeriumis. Esirinnas olid Haridus- ja Teadusministeerium ning Sotsiaalministeerium. Pärast jäeti aga hindamata, mis olid selliste katsetuste plussid ja miinused ning kas tegevuspõhine eelarve lõi vähemalt eeldused targemateks otsusteks. Selle asemel otsustas Rahandusministeerium, et Sotsiaalministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium peavad edaspidi paremini sedalaadi katseid läbi viima ning teised ministeeriumid peavad ka tegevuspõhise eelarve kasutustele võtma. Kuid see ei ole ju selliste katseprojektide tegemise mõte! Riigikontroll, muide, hoiatas juba mitu aastat tagasi Riigikogu rahanduskomisjoni istungil, et kahe ministeeriumi pilootprojektid on tegelikult ebaõnnestunud ja siis oleks olnud põhjust mõelda selle üle, kas ikka minna selle nõndanimetatud tegevuspõhise eelarvega edasi.

2020. aasta riigieelarvest saame teada, et maksumaksja sai 2020. aastal 169 miljoni euro eest õiguskorda ja sama summa eest ehk 169 miljoni eest keskkonda (sellise detailsuse ja sõnastusega varustab meid riigieelarve seadus). Mis diskussiooni saaks Vabariigi Valitsuse või Riigikogu liige sellise info pealt pidada või millist tarka otsust teha?

Lisaks tooksin välja minu jaoks üles jäänud selgituse, nagu oleks vigade teke seotud üksnes tegevuspõhise eelarvega ja/või konsolideerimisega ning et puudus tehniline võimekus vigu automaatselt tuvastada. Need väited pole lõpuni veenvad järgmistel põhjustel:

a) juba 2019. aasta eelarves olid analoogsed lihtsa liitmise tulemusel leitavad vead ja siis ei olnud eelarve tegevuspõhine;

b) konsolideerimine selgitab ainult tulude suuremana näitamist ja selle summa leidmiseks, mida ei tohi koondosas arvesse võtta, on sisuliselt vaja Excelis kasutada üht filtrit.

Seega ei selgita Rahandusministeerium, miks tekkisid vead kulude, investeeringute ja finantseerimistehingute eelarvetes.

Olen skeptiline, et Rahandusministeeriumi soov järgmistel aastatel eelarvet detailsemaks teha midagi olemuslikult parandaks. Vastupidi - tühja tööd ja segadust tõotab hoopis juurde tulla. Selle eest hoiatas riigikontrolör ka kolm nädalat tagasi rahandusministrile saadetud kirjas, kus ta esitatud eelnõu kommenteerib ja leiab, et kogu eelarve koostamine vajab täielikult uut lähenemist, mittetöötava mudeli kõpitsemine ei too loodetud tulemust.

Võime ju loota, et kui Riigikogu liikmed ja ministrid kümme aastat järjest tegevuspõhist eelarvet silmitsevad, siis küll nad selgeks saavad. Aga milleks? Riigikogus kuuldud vastukajast tundub, et kõlavatest tulemusvaldkondadest ja programmidest enam huvitavad poliitikuid siiski elementaarsed küsimused. Näiteks kui palju raha kulub maanteede neljarealiseks ehitamisele? Kas õpetajate, päästjate, politseinike palgatõusuks on raha? Ja nii edasi.

Aga vaatame ka küsimust, kas midagi läks „vasakule" või ei läinud. Vasakuleminek ei pea tingimata tähendama, et midagi on läinud kellegi tasku. Selle alla võib liigitada ka ebavajalikud või mitteprioriteetsed kulud, mida kas ei vajata selles mahus või ei vajata üldse ja mille eksistentsi ei saa üldsõnalisuse tõttu isegi tuvastada.

Kõigis ministeeriumites on tunda eelarvereformide suhtes tülpimust, see tähendab järjest kehvema kvaliteediga infot Rahandusministeeriumile ja ministeeriumisisese topeltplaneerimise ja -arvestuse kasvu. Ning see viimane suurendab oluliselt ka pettuseriski - või teisisõnu seda, et raha lähebki vasakule.