ERISAADE | Puidutööstus kritiseerib EL-i kliimakava metsa suunal: see on ebaõiglane, valitsus ei seisa Eesti huvide eest

Ühe regulatsiooniga tahetakse käsitleda Kreeka oliivisalusid ja Eesti metsasid ja karistada saavad riigid, kel on metsaga hästi.

Keskkonnaministeerium avaldas eelmisel nädalal uuringu, kus käsitleti Eesti metsamajandamise tulevikku Euroopa Liidu ja meie endi kliimaeesmärkide täitmise valguses. Metsad on pea ainsaks viisiks, kuidas süsinikku õhust siduda saab ning arvestades soovi liikuda kliimaneutraalsuse poole, on vaja igati toetada metsade CO2 sidumise ja talletamise võimet. Uuring tõi välja, et kuigi Eestis on palju raieküpset metsa, ei ole kliimapoliitika vaates võimalik lähikümnendil metsa raiumist kuidagi suurendada, sest vastasel korral võiks mets CO2 sidujast muutuda hoopis kasvuhoonegaasi õhkupaiskajaks. See mõjutab otseselt metsa- ja puidutööstuse väljavaateid. Delfi „Erisaate“ stuudios oli metsa- ja puidutööstuse liidu juht Henrik Välja, kes ei olnud kõigega sugugi rahul.

Metsa- ja puidutööstus on majandusharu, mida nii Euroopa kui ka Eesti kliimaeesmärkide elluviimine metsas hakkab otseselt puudutama. Ühelt poolt selles osas, kui palju metsa saab raiuda, teisalt aga ka selles osas, kui palju siis on tooret, et toota pikaajaliselt kestvaid puidutooteid, mis samamoodi aastakümneteks või isegi sadadeks CO2-te talletavad. Üheta ei saa teist.

Metsa- ja puidutööstuse liidu juht Henrik Välja tõdes alustuseks, et värskes uuringus toodud umbkaudne aastane võimalik raiemaht lähikümnendil, mis tagaks metsade CO2 sidumise eesmärkide täitmise, on umbkaudu vastav eelmiste aastate keskmisele metsaraie mahule Eestis. „Kui vaatame eelmise kümnendi keskmisi raiemahtusid, siis jäävad need 10 miljoni tihumeetri juurde ja raiemahtusid ei tohiks vaadata kitsalt ühe aasta lõikes, vaid pikemaajalise keskmisena. 10 miljonit jääb kooskõlla ka selle uuringu tulemustega,“ seletas ta.

Mündi teine pool on pikaajaliselt säilivate puittoodete tootmise suurendamine. Kui praegu raiutavast metsakogusest jääks rohkem puitu pikaks ajaks kasutusse, siis suureneks ka Eesti metsa CO2 sidumine. Välja rääkis, mida saaks selles osas puidutööstuse vaates teha.

„Igast puutükist pole kahjuks võimalik pikaajalist toodet teha. Meil jääb alati ka seda puidukogust, mida kasutada energeetikas, kus tal on oluline roll fossiilsete kütuste asendamisel. Aga kindlasti on võimalik puidust toodete eluiga pikendada.“

„Kõik see algab metsast. See, kui pikaajalist toodet on võimalik teha, sõltub sellest, kui hea puu tuleb metsast välja. Kui tegemist on kvaliteetse palgiga, siis saab temast teha saematerjali, millest tõesti saab teha pikaajalisi tooteid. kui tuleb aga kuusepalk, mis on küll jämeda diameetriga, kuid seest südamemädanikuga, siis pole temast muud võimalik teha kui kütet. Ja siis läheb ta lühiajalisse tootesse.“

„See juhib tähelepanu sellele, kui oluline on metsa majandada. Et puud, mis seal kasvavad, oleksid terved ja kvaliteetsed ning sobiksid pikaajalisteks toodeteks. Lahendus on see, et peame kasvatama metsapõlved, kus enamik raiest tekkivast puust sobib pikaajalisteks toodeteks. Aga lühiajaliselt pole see meil kahjuks võimalik, sest täna raiume metsa, mis pandi kasvama 50, 80 või 100 aastat tagasi,“ seletas Välja.

Küsimuse peale, kas see on n-ö lihtsama väljapääsu teed minemine viitega, et täna metsast saadav materjal ei võimalda kuidagi puule rohkem pikemat väärtust anda, vastas ta, et teatud lahendused on olemas.

„Uuringus oli see ka kenasti välja toodud ettepanekutena. Üks oleks tselluloositehase ja teine plaaditehase rajamine. Suunad vähemalt tselluloositehase näol on välja kuulutatud. Plaaditehased on Eestis ka tegelikult olemas, aga nad on vaevelnud õige turu leidmisel. Jah, teatud osa puust, mis täna energeetikasse läheb, on võib-olla mingil viisil võimalik värvindada paremini, kuid see on pigem marginaalne osa. Eelkõige saame vähendada paberipuu eksporti. Ja kui vaatame, kuidas Eestis mehhaaniline puidutööstus töötab, siis me juba oleme kasutusele võtnud teatud osa paberipuu sortimenti pikaajaliste toodete tootmiseks. Saeme palki alates 6–7 sentimeetrise diameetriga, mis meie lähiriikides lähevad kõik otse paberitootmisesse,“ tõi Välja näiteks.

Ta nägi, et teoreetiliselt võiks 2030. aastaks kogu Eestis raiutav mets saada kasutatud või väärindatud kohapeal. „Lootus on loomulikult, et kõik, mis me siin metsast välja võtame, võiks ka siin väärindada. Ka energias kasutamine on kasutamine. Aga kõige kriitilisem on paberipuuga. Kui räägime mehhaaniliselast tootmisest, siis suudame Eestisse isegi puitu juurde tuua. Toome Eestisse sisse nii palki kui saematerjali, millest tehakse pikaajalisi tooteid. Välja viime paberipuud ja tselluloosihaket,“ kirjeldas ta olukorda. Juhul kui Ida-Virumaa tselluloositehase plaan õnnestub, hindas ta, et see kasutaks ära isegi rohkem kui poole praegu lihtsalt riigist välja viidavast paberipuust.

Kuid metsa- ja puidutööstuse poolt vaadates leidis Henrik Välja siiski kliimaeesmärkide rakendamisest metsas nii mõndagi, mida kritiseerida. Tema hinnangul hakkaks näiteks Euroopa Komisjoni poolt suvel liikmesriikidele välja pakutud metsa ja maakasutuse sektori (LULUCF) CO2 sidumise eesmärgid aastaks 2030 riike ebaõiglaselt kohtlema. Eestile pakkus Euroopa Komisjon välja, et aastaks 2030 peaks metsad, maad aastas siduma 2,5 miljonit tonni CO2-te. Viimastel aastatel on aga meie saldo jäänud 0,6–0,9 miljoni tonni juurde, mis tähendab, et metsa oleks vaja täiendava CO2 sidumiseks juurde istutada, mis paneb küsimuse alla turbakaevanduse tuleviku jne.

Välja leidis, et Euroopa Komisjoni värske plaan ei arvesta Eesti eripäradega. „Mis LULUCF juures peab aru saama, tegemist on sellise suhteliselt bürokraatliku ettevõtmisega, mis ei taha üldse arvestada liikmesriikide eripäradega. Meil Eestis on palju metsa ja need on suhteliselt vanemaealised, siis meile langeb väga suur koormus süsiniku sidumise jaoks.“

„EL-il on eesmärk, et maakasutuse ehk LULUCF-i sektor tervikuna peab muutuma süsinikku siduvaks. Aga osad liikmesriigid võivad seejuures jääda päris arvestatavalt süsinikku heitvaks, osadel on CO2 sidumise eesmärgid väiksemad ja osadel on suuremad. Ja mõneti on see ebaõiglane, sest siin ei võeta arvesse meie ajaloolist tausta ja hetkeolukorda. Kui võrdleme end näiteks põhjanaabritega, siis nemad on oma metsi majandanud järjepidevalt, metsade olemus on seal teistsugune ja seetõttu pole neil nii palju raieküpset metsa. Seetõttu ei põhjusta LULUCF nende jaoks ka niipalju probleeme kui meile, kus meie metsade vanuseline struktuur on vanade metsade poole kaldu,“ rääkis ta.

Välja hindas, et seetõttu tekib Eestil raskusi vanade metsade uuendamisega sellises tempos, nagu neid oleks vaja uuendada majandusmetsade mõistes. „Põhimõtteliselt on meil vaja vanad metsad uuendada, et saaksime kasvatada kvaliteetset puitu, millest omakorda toota pikaajalisi tooteid, mis lukustavad süsinikku endasse. Oluline nüanss, mis selles uuringus välja toodi ja mille üle on mul hea meel, on asendusefekt. Ehk kui kasutame puidust tooteid suurema keskkonnajalajäljega alternatiivide asemel, siis jääb väga suur hulk kasvuhoonegaase keskkonda paiskamata. Selle mõju on oluliselt suurem kui metsade ja puittoodete süsiniku mõju,“ lausus ta, kuid nentis, et hetkel EL-i valemid „asendusefekti“ arvesse ei võta.

Küsimuse peale, kas sellest kriitikast kumab läbi vaade, et Eesti võiks CO2 sidumise osas metsades natuke rohkem liugu lasta ja ei peaks süsiniku salvestamist siis tõsise suunana võtma, ei teinud Välja saladust, et metsa- ja puidusektoris ollaksegi kriitilised Euroopa eesmärkide osas ning ka Eesti valitsuse tegevuse suhtes.

„Tegelikult oleme nii meie metsanduse sektori poole pealt vaadates kui ka teised metsariigid väga kriitilised nende Euroopa Komisjoni algatuste suhtes. Metsandus on varasemalt olnud riikide enda reguleerida. Meil on ju looduslikud tingimused EL-i piires väga erinevad, sotsiaalmajanduslikud olukorrad ja ka eri ajalugu. Täna hakkab EL tugevalt metsanduse üle kontrolli võtma. Püütakse ühe ja sama regulatsiooniga paika panna Portugali eukalüpti istandused, Kreeka oliivipuu salud, Lapimaa hõredad metsad ja Eesti elurikkad metsad. See on väga problemaatiline ja väga hästi ei tööta.“

„Teine osa, mille suhtes olen kriitiline EL-i algatuse suhtes, on see, et karistatakse neid, kellel on hästi. Kuna Eestil on palju metsamaad ja metsad on vägagi elurikkad, siis meile pannakse ka väga suured ootused ja koormused, et selle suunaga jätkata. samal ajal need, kes on seni käitunud teistmoodi, oma metsad kõik lagedaks raiunud ja põllud teinud, neile ei öelda, et kaotage põllud ära ja istutage mets sinna.“

Välja leidis, et Eesti peaks hakkama rohkem Brüsselis metsa valdkonnas oma huvide eest seisma. „Esiteks peab Eesti riigina hakkama tänasest palju jõulisemalt oma huvide eest EL-is seisma. Seda on praegu väga tunda, kuidas Eesti võtab kõik üle, mis Euroopast ette kirjutatakse ilma sisuliselt seda läbi mõtestamata ja vastu vaidlemata. Näiteks LULUCF-i sektori osas nõudsid soomlased eelmisel korral toimunud arutelude ajal omale erandi, ja said selle. Eesti ei ole aga erandit nõudnud.“

„Teiseks on Euroopa Komisjoni lähenemises nõrgalt esindatud küsimus, miks me metsa majandame. Ehk siis puidu, nende toodete väärtus ja keskkonnamõju. Peaksime vaatama seda rohkem väärtusahela üleselt. EL näeb metsa eelkõige süsiniku pangana ja vähem väärtustab pikaajalisi tooteid, mis saavad olla alternatiivseks süsiniku pangaks,“ leidis ta.