Linnaplaneerijate suurimad väljakutsed: kas linnad on kapitalistlikus mudelis läbi kukkunud?

Maailm linnastub kiiresti. ÜRO prognoosi kohaselt elab 2050. aastaks kogu maailma elanikkonnast 68% linnapiirkondades. Vaatamata sellele, et linnastumine on toonud inimkonnale märkimisväärset kasu, on see toonud kaasa ka kahjulikku mõju keskkonnale, meie tervisele ja ökosüsteemile. Ajaloolase Ben Wilson’i hinnangul ongi tihedalt elamine 21. sajandi paratamatus, kuid me ei tohiks lasta linnadel kasvada sellises tempos, nagu need praegu kasvavad.

Kerkivad üha uued ja suuremad uusarendused, linnakud ja büroohooned, kuid kas need on jätkuvalt meile ja järgmistele põlvedele atraktiivsed? Mõte lihtsalt ehitamisest on Ben Wilson-i sõnul moest välja minemas. Tema arvates peaks avalik ruum pakkuma midagi enamat kui kõrghooned – betoonlinnad on seetõttu muutumas kõige vähem meeldivamaks kohaks.

“Kõige atraktiivsemad linnad on need, kus saate sujuvalt kiiresti teise maailma ehk loodusesse astuda. Me peaksime muretsema vähem pilvelõhkujate ning rohkem elu enda pärast,” rääkis Wilson, kelle hinnangul muudab linnad kutsuvaks sotsiaalsete ja ökoloogiliste süsteemide koostoime. “Kõigi inimeste vajaduste rahuldamine selliselt, et see mõjub ka planeedile positiivselt,” lisas ta. Ühe nähtusena toob Wilson välja looduse esinemise ebatõenäolistes või ootamatutes kohtades. Ette võib kujutada näiteks Berliini ja sealseid rohealasid.

Kogu Berliini piires on ligikaudu 40% rohelisi (pargid, metsad) ja siniseid (jõed, kanalid, järved ja tiigid) alasid. Eesmärk on luua ühenduvus üle linna ja “roheline vöönd”, mis piirab linna laienemist. Kuid see on vaid üks näide. “Berliinist sai alguse linnades õitsev bioloogiline mitmekesisus. Linna juhuslikel haljasaladel elab tohutult palju erinevaid liike, sest need on planeerimata, spontaanselt tekkinud ning säilitatud on loodus. Postindustriaalsetes linnades on aina enam loodust. Need linnad on toimivad ökosüsteemid inimeste, looduslike süsteemide ja ehitatud hoonete vastastikusel mõjul,” rääkis Wilson.

Oluline on, et linnad oleksid atraktiivsed meelitamaks kohale inimesi, kes on möödapääsmatu osa sellest ökosüsteemist, mis pakub tööd, kultuuri, toitu ja meelelahutust – seda, mis on inimesele oluline. Teine väga oluline komponent ühe hästi toimiva linna juures on ühenduvus. “Inimeste tihedalt koondumine piirkondadesse soosib loovust. Kõik saab alguse koondumisest. Võime näiteks võtta Vana-Rooma ja foorumid või 17. sajandi Londoni kohvimajad, mida inimesed sotsialiseerumiseks kasutasid. Me toimime inimestena paremini, kui suhtleme neis kummalistes, ootamatutes kohtades,” nentis Wilson.

Ühe ideena käis Wilson välja tänavad, kus on rohkem ruumi jalakäijatele. “Tänavad on avaliku ruumi ja linna juur. Vajame rohkem kõndimise ruumi, mis tähendab vähem autosid. Juba näeme, kuidas väga nukrad tänavad üle maailma muutuvad roheliseks ja huvitavaks,” rääkis ta. Samuti on rohealadel kaitsev funktsioon. “Puudel on tänavatel väga suur väärtus. Need pakuvad varju kuuma eest ning teatud linnades on rohealadel oluline roll kaitsmaks üleujutuste eest,” lisas Wilson. Selle asemel, et järgmist üleujutust oodata, on mõned maailma linnad ehitanud “vihmavee puiesteed” , mis suurendavad linna vastupanuvõimet üleujutustele.

Veel mõned näited linnadest, kes aktiivselt rohealasid ja -koridore ehitavad.

Wuhan, Hiina ning sealsed rohealad ja “käsnlinna” programm.

London, Ühendkuningriigid.

Brooklyn, New York, Ameerika ühendriigid.

Singapur, Singapuri Vabariik.

Ben Wilson astus üles Tallinnas, Ülemiste City-s toimuva Future Conference raames.