Pensioniraha võlgade maksmiseks kulutanud võlglane vaevleb emotsioonide kriisis
(134)
Oma 6. septembri postituses „Ohtlik pingelangus" kirjeldab mees olukorda järgnevalt:
Enne, kui ma siin lähinädala jooksul teen ühe detailsema kokkuvõtte sellest, kuhu ja kui palju ma oma pensioniraha kannan/kandsin, siis teeksin juttu kogu selle protsessi vaimsest poolest. Protsessi all pean ma silmas võlgadega võitlemist või suures plaanis üldse mingi olulise ja tähtsa eesmärgi suunas liikumist ning selle saavutamist pärast pikaajalist ja intensiivset pingutamist. Räägiksin sellest, mida see kõik tegelikult vaimuga teha võib.
Võiks ju mõelda, et oh, jess, eesmärk saavutatud, hea meel, lähme nüüd eluga edasi ja naudime seda kõike. Aga minu kogemus juba varasemast elust näitab, et inimese psüühika ei tööta nii lihtsal viisil. Ikka tahab see mingeid krutskeid sisse visata. Suhtlesin sel nädalavahetusel päris mitme inimesega, kes mind samuti hoiatasid kogu selle saavutuse järel tekkiva pingelanguse eest. See võib tihtipeale olla karmim kui see pidev võitlus ja lahing ise. Ka siin kommentaariumis (blogis) toodi näide, kus inimene, kes oli maha pidanud pingelise ja pikaajalise kohtulahingu oma nime ja rahakoti puhtuse nimel, selle võitnud ja seejärel ära surnud. Süda ei pidanud lihtsalt enam pingelangusele vastu.
Mäletan oma keskkooliaja lõppu nagu eilset päeva. See oli mu elus esimest korda, kui ma olin justkui midagi suuremat ja olulisemat saavutanud. See oli 12 aastat ju mu elu sisuks olnud. Kodused ülesanded, kontrolltööd, eksamid. Ning ühel hetkel sai see kõik läbi. Ma olin täiesti tühi, täiesti audis. Eesmärk oli saavutatud ning uued uksed olid justkui ees ootamas, aga mul polnud õrna aimugi, millist neist valida või kuhupoole üldse liikumagi hakata. Ning see kestis oma paar nädalat. Alles siis hakkasin vaikselt taas silmi avama ja sihte seadma. Aga see tühjus oli megaehmatav.
Ega see reedene reaalsus väga palju sellest kõigest ei erinenud. Samamoodi olin ma ju ülipingsalt elanud selle hetke nimel. Ma teadsin, et siis saab kõik korda, kui see pensioniraha saabub. Kui ma saan hakata oma rahas võlausaldajatele üle kandma. Aga siis tabasingi end ehmatusega mõttelt, et aga mis siis edasi saab. Mis mu järgmine suur eesmärk on, kuhu püüelda. Kas tõesti on nüüd kõik korras ja saangi rahulikku rutiinset elu nautima hakata. Äkki suudan vahepeal isegi igavleda ja mitte igapäevaselt rahast mõelda? See mõtete ja emotsioonide tulv oli ilmselgelt kuidagi liiga palju. Erinevalt muidugi keskkooli lõpetamise ajast olen ma tänaseks inimene, kellel on kohustused ka teiste inimeste ees. Mul on pere ja lapsed, kelle eest hoolitseda. Kahte nädalat audis olemist ei saaks ma mitte kuidagi endale lubada ja küllap tõmbab reaalsus mu üsna pea sellest veidrast seisundist välja ka.
Teeks kokkuvõtteid, aga ei viitsi veel...
10. septembril kirjutas ta järgmise postituse:
Ma tean, et päris mitu inimest ootab huviga postitust, kus oleks siis kirjas, kuhu ja kui palju ma siis makseid olen teinud. Kui palju lepinguid ära klaarinud ja nii edasi. Enamus tehinguid, mis mul plaanis oli, on mul reaalsuses tänaseks juba tehtud. Väikseks takistuseks on internetipanga limiidid, mis on tänaseks juba nii suured, et nende edasiseks suurendamiseks peaks pangainimestega juba suhtlema hakkama. Aga see mõte on mulle hetkel siiski piisavalt vastumeelne, ma ei viitsi kohe üldsegi kellegagi suhtlema hakata ja kellelegi midagi selgitama hakata. Sest mida madalamal orbiidil ja vaiksemalt ma asju toimetan, seda parem suures pildis. Sest noh, kohe üldsegi ei taha pikemas plaanis kellelegi silma jääda.
Lisaks olen tegelikult tänaseks natuke motivatsioonikriisis kogu selle rahavärgi suhtes. Ma lihtsalt ei viitsi neid numbreid kokku võtta, neid Excelisse kirjutada, neid analüüsida. Vabandan nii enda kui kõigi teie ees. Usun, et küllap saan ühel hetkel sellest kõigest üle ja teen selle töö ära. Aga jah, praegu oleks nagu mingi täielik üleküllastus tekkinud. Ei taha.
Samas saan rõõmuga öelda, et kõige tähtsam plaani osa on mul tänaseks 100% täidetud - mul ei ole hetkeseisuga enam mitte ühtegi aktiivset krediidikonto lepingut. Ning siia lisaks saan öelda seda, et tegelikult ongi nende lepingutega ka tehnilises mõttes kõige lihtsam kogu see enneaegsete tagasimaksete korraldamine. Ma ei pea kellelegi kirju saatma ja mingeid lõpparveid küsima. See summa on igapäevaselt nähtav. Võta lihtsalt ette ja maksa ära. No umbes nii nagu alljärgneval credit24.ee puhul. Lihtsalt vajuta nuppu ja tee asi ära.
Niiöelda klassikaliste kiir- ja tarbimislaenudega nii lihtne ei ole. Seal on vaja kirju kirjutada ja inimestega suhelda. Ilmselt on see mõistetav ka, sest kui krediidikontod ongi sellised vaba graafikuga lepingud, siis tavapärasemad laenulepingud on ju konkreetse fikseeritud graafikuga ja seal ongi vaja täpsemalt teada, mis seis on. Lisaks igasugused enneaegse tasumise lisatasud (enamasti ca. 1% laenujäägist), juba arvestatud intressid jne. Aga noh, suures plaanis pole hullu - saame hakkama. Lihtsalt päris palju energiat ja möllamist läheb selle kõige peale, kui neid lepinguid on oma 20 kanti.
Kokkuvõttes, ma nüüd kogun veidi, puhkan sel nädalavahetusel kogu sellest värgist ja küllap tuleb peagi ka detailsem ülevaade.
Loe võlglase blogi siit.
