Strateegiline vaade võib isegi olla olemas, ent kas seda ka järgitakse?

Linnatänavad moodustavad tervikliku võrgustiku. Iga tänavajupi toimimine sõltub sellest, milline on sellega ristuvate ja läheduses kulgevate tänavate olemus ja olukord. Seepärast on tänavate kasutusvõimalused ja -mugavus väga tihedalt seotud sellega, kui hea ja läbimõeldud on strateegiline vaade tänavavõrgustikule tervikuna.

Positiivne on, et praktikas on tänavavõrgustiku strateegilist planeerimist üha enam. Paljudes linnades käsitletakse tänavaid ja nende ruumi kujundamist juba üldplaneeringus. Nii näiteks on Viljandi linna üldplaneeringus määratletud väärtuslikud puiesteed, mida tuleks säilitada. Tallinnas on mitmete linnaosade uuemates üldplaneeringutes määratud kasutajasõbralikud tänavaruumi ristlõiked. Lisaks on juba 2017. a lõpus heaks kiidetud linna rattastrateegia järgmiseks kümnendiks. See paneb paika nii rattateede võrgustiku asukoha kui kirjeldab üksikasjalikult tehnilisi lahendusi, mida konkreetsetel tänavatel rakendada. Konkreetsema-lokaalsema näitena saab tuua Gonsiori tänava rekonstrueerimise, kus mõeldi ja arutati piirkonna elanikega läbi ka Gonsiori tänavaga paralleelselt kulgeva Kunderi tänava tulevik. Mõlemat tänavat tervikuna käsitlev ehitusluba nägi ette, et Kunderi tänavale luuakse sõiduraja arvelt laiem rattatee ning vähendatakse seeläbi autoliiklust.

Negatiivne on, et praktikas jäävadki paljud head, läbimõeldud ja koos avalikkusega sündinud ideed paberile. Näiteks Tallinnas ootab senimaani realiseerimist äärmise põhjalikkusega ette valmistatud Tallinna Peatänava projekt. Praktilises igapäevaelus lähenetakse tänavatele ja nendega seotud avaliku linnaruumi ehitamisele silmaklappidega, vahel lausa karjuvas vastuolus varasemate strateegiliste otsustega. Selliselt ellu viidud lahendused on paraku toored ja läbimõtlemata. Võtame või eeltoodud näited.

Tallinna rattastrateegiat pole nelja aasta jooksul sisuliselt ellu viima hakatud. Pärast kevadist populaarset rahvaalgatust, mis nõudis ajutiste rattateede rajamist, asuti viimaks tegudele. Suve alguses andis linnavalitsus teada kesklinna piirkonnas ajutiste lahenduste loomisest. Vastu sügist on ideed praktikasse ja punane värv tänavatele jõudma hakanud, ent lõpptulemus on linnaruumi ja liikuvusekspertide sõnul puudulik, kohati selle kasutajatele lausa ohtlik.

Kunderi tänaval otsustas linn valimiste-eelses teeremondi õhinas jätta teostamata juba 2017. aastal antud ehitusloa ning selle asemel pandi ligi 150 000 eurot tänava asfaltkatte parandamisse, muutmata senist liikluskorraldust varem kavandatud viisil. Sellise rahapaigutuse varjukülg seisneb selles, et nüüd lükkuvad põhjalikumad ümberkorraldused teadmata tulevikku. Sõltumata sellest, milline erakond on Vabaduse väljakul võimul, ei ole kuigi mõistlik hakata värskelt maha pandud asfalti uuesti üles kiskuma.

Viljandi linna üldplaneeringut tõlgendati valimiste eel ja omavalitsustele COVID-kriisiga toimetulekuks jagatud toetuste valguses (mis arusaamatul kombel tee-ehitusse suunati) samuti „loominguliselt". Üldplaneeringus säilitamist vääriva puiesteena tähistatud Uue tänava ääres raiuti tänavaremondi käigus maha ligi 50 enamasti tervet ja elujõulist puud. Sama muster kordus pisut varem Haapsalu peatänaval.

Teisisõnu teooria on tugev ja paljulubav, praktika aga nõutukstegev.

Linnakeskuste ja peatänavate praktiline harjutus toimub läbipaistmatult ja ilma kaasamiseta

Kõigile eeltoodud näidetele võib nende realiseerimisel ette heita kahjuks kesist ja läbini formaalset kaasamist ning läbipaistmatut otsustamist. Tallinna tänavu rajatud ajutiste rattateede rajamise dokumentatsiooni keeldus linn isegi küsimise peale väljastamast, tuues põhjuseks, et tegemist on ajas muutuvate lahendustega. Viljandi Uue tänava rekonstrueerimisel tutvustati avalikkusele küll eelmisel sügisel eskiislahendust. Seejärel tehti põhiprojekti aga olulised muudatused, mis nägi ette avalikustatud projektis säilitamisele määratud puude raie. Põhiprojektile tuginev ehitusluba välja isegi tänavaäärseid inimesi teavitamata.

Iga üksiku tänava remonttöö ei nõua mõistetavalt suurt ja laia avalikkuse kaasamist ning lõputuid arutelusid ja kirjavahetust, mis muudaks niigi pikaldase haldusmenetluse veelgi vaevalisemaks. Küll aga on linnakeskuste ja peatänavate ehitusprojektiks kujundamine miski, millesse ei tohi suhtuda kui omavalitsuse siseasja, mis sünnib sügaval kabinetivaikuses ja ilma linnaruumi kasutajate arvamust kuulda võtmata.

Õiguslikud lahendused on (enamasti) olemas. Aga tahe?

Ülal kirjeldatud probleemide lahendamine ei seisa kehtiva õiguse taga. Strateegilist laadi otsused tänavavõrgu ja tänavaruumi kasutamise osas saab inimestega kokku leppida ja kirja panna juba linna või valla üldplaneeringus, näiteks 8-80 põhimõtte, mille järgi tänavaruum peaks olema hõlpsasti kasutatav ja ohutu nii 8-aastasele kui 80-aastasele. Mõistlik oleks üldplaneeringus viidata ka valdkondlikele dokumentidele, nt rattastrateegiale, tänavamööbli valiku põhimõtetele vms kavadele. Kuna üldplaneeringus seatud tingimusi tuleb järgida edasistes ehitusotsustes (projekteerimistingimused, ehitusload), annab selline lähenemine kokkulepitule õigusliku jõu. Nagu eelnevalt selgitatud, siis seda kohati juba tehakse - häid mõtteid jõuab üha enam paberile, ent mitte praktikasse.

Läbipaistvuse ja kaasamise osas ei sea kehtivad normid samuti piiranguid, pigem vastupidi. Üldine haldusmenetluse põhimõte on, et planeerimisdokumentide ning projekteerimistingimuste ja ehituslubade menetlusse tuleb kaasata kõik isikud, kelle puhul on võimalik ette näha, et kaalutlusotsus võib piirata nende õigusi. Peatänavate ja -väljakute ning linnakeskuste puhul on selliste isikute arv suur. Seetõttu on neil puhkudel mõistlikum korraldada juba laiema avalikkuse kaasamine. Projektlahenduse avalikkusele tutvustamine ja saadud tagasiside sisuline läbitöötamine võib esmapilgul tunduda küll tüütu lisatööna. Pikas perspektiivis ja eriti nende ideede realiseerimise hetkel saab sellest tänulikkus. Kaasamine võimaldab muuta lõpplahenduse nii kvaliteetsemaks kui suurendada lahenduste omaksvõttu linnaelanike poolt - on ju sel juhul tegemist „oma tänava" või „oma väljakuga".

Lõpetuseks tahakski linnaruumi kujundamisega seotud otsuste tegijatele meelde tuletada, et otsusele eelneva menetluse eesmärk on kõikide huvide, sealhulgas linnaruumi kasutajate huvidega tasakaalustatult ja sisuliselt arvestamine. Haldusmenetluse üks peamine eesmärk on kaitsta inimest - linnaruumi kasutajat - otsustajate omavoli ja suvaotsuste eest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid