Pahameelt põhjustavad parkimisvaidlused ei pruugi alati lõppeda tarbija kahjuks

Kes ei teaks kedagi, kes poleks saanud parkimistrahvi? Parkimistasude ja -trahvide temaatika on intrigeeriv ja kõnetab väga paljusid autojuhte. Seda ilmestab asjaolu, et tarbijavaidluste komisjon tegeleb pea igapäevaselt parkimisvaidlustega – ainuüksi 2021. aasta esimese poolega on komisjonile esitatud umbkaudu 50 pöördumist, mis seotud parkimisega. TTJA tarbijavaidluste komisjoni sekretariaadi juhataja Veiko Kopamees selgitab, millal on alust parkimistrahvi vaidlustada.

Kõigepealt on Eesti parkimiskorralduse puhul tähtis eristada seda, millal on tegu seadusest tuleneva viivistasu otsusega ja millal lepingust tuleneva parkimisvaidlusega. Rahvakeeles kutsutakse mõlemaid parkimistrahviks, kuid üksnes viimast saab vaidlustada tarbijavaidluste komisjonis. Viivistasu otsuse peale saab esitada vaide omavalitsusüksusele.

Lepinguga on tegu, kui pargitakse nõndanimetatud eraparklasse. Kaebuse esitamise ajendiks on parkimisel saadud leppetrahv. Mis on kõige sagedasemad põhjused, miks tarbijad parkimistrahve saavad?

Tarbijate selgitustest leiab nii inimlikke põhjendusi kui ka tehniliste viperustega seotud argumente:

• “Parkimise eest polnud võimalik maksta.” Tarbija soovis maksta parkimise eest parkimisautomaadis, kuid see ei töötanud ja telefonimakset ei olnud väidetavalt võimalik samuti teostada.
• “Leppetrahv määrati kohe pärast tasuta parkimisaja lõppu.” Vaid mõned minutid pärast tasuta parkimisaja lõppu või parklasse sisenemist oli leppetrahv juba vormistatud.
• “Mu parkimiskoht oli ära võetud, parkisin sinna kõrvale.” Tarbija parkimiskoht oli teise sõiduki poolt „kinnipargitud“, mistõttu tarbija parkis sõiduki ebaõigesti sinna kõrvale.
• “Eksisin kogemata sõiduki numbri sisestamisel.” Kiirustades ja lohakusest läks üks number või täht valesti, mistõttu polnud kontrolöril võimalik tuvastada tegeliku auto parkimistasu maksmist.
• “Kiirustasin ja unustasin.” Tarbijal oli väga kiire ja lihtsalt unustas sõiduki parkimise eest tasuda.

Lepingud on täitmiseks

Üldjuhul ei saa vaidlust olla selles, et eraparklasse parkimisel on sõlmitud leping. Nimelt võib lepingu sõlmida ka faktilise käitumise kaudu – kasvõi näiteks ilma ühtegi sõna lausumata bussipiletit ostes. Sellise kaebuse eduvõimalus, kus leping on sõlmitud, kuid tarbija on parkimisel teinud vea, sõltub üksikjuhtumist. Näiteks on tarbija sisestanud kogemata kas teise sõiduki numbri, sõiduki registreerimisnumbri valesti või vale parkimistsooni, samuti võib tarbija pärast parklast väljasõitu unustada pikaks ajaks parkimise lõpetada. Eksimine on inimlik ning lepinguliste vaidluste eesmärk on välja selgitada, kes peab kandma eksimusest tulenevat vastutust.

Parkija peab tegutsema hoolsalt

Kindlasti on juhtumeid, kus tarbijal on mõistlikum enda eksimust tunnistada ja mitte proovida süüd kellegi teise kaela veeretada. Olukorras, kus pargitakse teadlikult eraparklas, kuid üldse parkimistasu ei maksta, tuleb tarbijal kõigepealt peeglisse vaadata ning seejärel tasuda ka leppetrahv. Sama kehtib ka juhtumil, kus iga hoolsalt tegutsenud parkija oleks kergesti saanud veast hoiduda – näiteks unustas parkimistasu maksta kohe pärast parkimist ning tegi seda viivitusega alles hiljem.

Lisaks võib ette tulla olukord, kus tarbija ei tegutse heas usus ja üritab parkimisteenust kuritarvitada. Paljudes parklates on ette nähtud kindel ajaline piirang, mille jooksul saab tasuta parkida, näiteks Tallinna linnatänavatel tavaliselt 15 minutit, eraparklates tihti ka mitu tundi. Selliste parkimisalade puhul on levinud tarbijate seas skeem, kus tarbija keerab vahepeal parkimiskella edasi, et saaks kauem tasuta parkida. Sellisel juhul ei lähe parkimisekella näit kokku tegelikkusega ning leppetrahvi vaidlustamisel pole alust.

Kõnekas näide ühest tarbijavaidluste komisjoni otsusest on seotud just sellise vaidlusega, kus parkimiskorraldaja väitis ja tõendas, et parkimist oli alustatud varem kui parkimiskellal märgitud aeg, parkimiskella oli edasi keeratud ja tasuta parkimisaeg ületatud. Tarbija esitas küll vastuväite, et sõitis vahepeal parklast välja, kuid see argument ei olnud tõendatud.

Parkimise korraldaja kohustus on tagada sujuv liiklus

Liikluskorraldus on erakordselt tihedalt reguleeritud eluvaldkond, mistõttu seisavad liikluses osalevad inimesed silmitsi korraga hästi suure hulga reeglitega. Ent isegi hoolsalt liiklejalt ei saa oodata, et ta loobub oma argipäevastest toimetustest ja põhitööst ning keskendub selle asemel uurimistööle, et millised liikluskorraldusreeglid talle parasjagu kehtivad. Seetõttu on seadusandja liikluse korraldamisel läbiva printsiibina ette näinud, et tagatud peab olema liikluse sujuvus. Ka eraparkla pidaja peab astuma selgeid samme, et tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire parkimisteenus – parkijat ei peaks jätma üksi reeglite „džunglisse“ ekslema, kus lõksu astumine võib tulla kergelt.

Ka parkimiskorraldajad peavad tegutsema heas usus

Mitmed tarbijavaidluste komisjoni lahendid näitavad, et otsuseid tehakse ka tarbija kasuks. Ka parkimiskorraldaja peab tegutsema oma lepingupartnerite suhtes heas usus. See hõlmab muuhulgas nõuet järgida oma lepingulist põhihuvi ehk saada kätte parkimistasu – mitte otsida esimest pooljuhuslikku võimalust leppetrahvi „väänamiseks“. Seega olukorras, kus tarbija tunneb, et ta on keskmise mõistliku ja hoolsa liiklejana teinud vajaliku pingutuse reeglite järgimiseks, kuid saanud ikka leppetrahvi ja sellega on talle tehtud liiga, tasub tal esitada tarbijavaidluste komisjonile avaldus. Ka parkimiskorraldajad vastutavad vigade pärast ja selle tõestuseks mõned näited otsustest, kus tarbijale jäi õigus:

Parkimiskorraldaja väitis, et kuna parkimiskell jäi väljast vaatava kontrollija jaoks armatuurlauale tagurpidi, ei olnud kellaaeg üheselt mõistetav. Komisjon jäi seisukohale, et parkimiskella ei pea asetama armatuurlauale nii, et kella number 6 jääb sõiduki esiosa suunas ja 12 tagaosa suunas. Lisaks märkis komisjon, et parkimiskorraldaja peab enda tööülesannete tõttu lugema osutitega kella ja taipama, kui kell ei ole asetatud tema suunas nii, et number 6 on allpool ja 12 ülalpool.

Parkimisautomaati polnud võimalik kasutada, mistõttu kasutas tarbija selle asemel parkimisaja alguse fikseerimiseks parkimiskella. Parkimistingimustes oli välja toodud, et parkimise algusaega võib märkida kahel viisil – sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nähtavale kohale tuleb panna kas parkimisõigust tõendav dokument või parkimiskell. Parklas oli lubatud 3 tundi tasuta parkida, kuid parkimiskella kasutanud tarbijale vormistati leppetrahv 29 minutit pärast parkimise algust. Kuna parkimise korraldaja oli ise oma tingimustes parkimiskella kasutamise lubanud ei ole põhjendatud sellises olukorras leppetrahvi määramine.

Parkimiskorraldaja koostas leppetrahvinõude parkimiskorraldusnõuete eiramise eest – pargitud on üle valge joone. Tarbija vaidlustas selle, selgitades, et parkimisala oli suures osas täidetud kokkulükatud lumega, mistõttu polnud varahommikul parkides valged jooned nähtavad ning ta parkis vahetult lumehunniku kõrvale. Trahv tehti aga päeval, kui lumi oli sulanud. Komisjon leidis, et parkimiskorraldaja on jätnud tähelepanuta tegelikud asjaolud ning lähtunud üksnes formaalsetest argumentidest, samuti ei vähendanud tarbija sõiduki asukoht vabaks jäänud parkimisruumi, vaid hoopis suurendas seda.

Enamik vaidluseid laheneb ruttu

Paljud kaebused, mille puhul on ühe poole rikkumine või eksimus selgelt näha, lahenevad õnneks kiiresti. Samuti teeb komisjon ilmselgelt võiduvõimaluseta vaidluste puhul tarbijale ettepaneku avaldus tagasi võtta. Sõidukijuhtidel tuleb alati meeles pidada, et eraparklasse parkides toimub paratamatult lepingu sõlmimine, millel võivad olla igal konkreetsel juhul erinevad parkimistingimused.

Kui parkimistingimusi rikutakse, tuleb mõru pill alla neelata ja leppetrahv tasuda. Siiski ei tohi eraparkla pidaja võtta asja ise liiga kergekäeliselt ning panna ebamõistlikult suurt koormust häireteta parkimise tagamisel parkijatele.

Parkimislepingut kujundavad mõistlikkuse ja hea usu põhimõtted

Kindlasti tekib eraparklasse parkides uusi läbi vaidlemata olukordi. Samas ei tähenda, et neid peaks kindlasti minema vaidlema just ametliku menetluse kaudu. Nii nagu iga lepingu puhul, kujundavad ka parkimislepingu alusel tekkivat võlasuhet mõistlikkuse ja hea usu põhimõtted. Seda silmas pidades saavad pooled vaidlust ennetades tüliküsimuse omavahel ära lahendada.

Väga levinud on kasvõi näiteks situatsioon, kus parkija unustab pärast parklast lahkumist tasulise parkimise telefonis nii öelda maha võtta. Loomulik tõlgendus oleks siinkohal, et sellisel juhul on maksmist jätkatud ka pärast lepingu lõppemist, mistõttu võiks kõne alla tulla eraparkla alusetu rikastumise nõue. Kui tarbija sellest märku annab, oleks sellisel juhul viisakas vastu tulla ning enammakstud parkimistasu tagastada.

Seega paneb TTJA südamele, et võlasuhetes – ka tasulistes parklates ja parkimisaladel – tuleks mõlemal poolel järgida hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid.