Nõo lihatööstus: suurte ettevõtete panus rohepöördesse on liiga väike

Kahetsusväärselt suur osa suurtest ettevõtetest liiguvad keskkonna- ja kliimaeesmärkide poole liiga aeglaselt, tehes muudatusi alles seadusandliku sunni tekkimisel. Veel halvem on aga olukord siis, kui selle juures on seadusandja enda tegevus heitlik ja korralikult läbimõtlemata.

Elasime aastaid teadmises ja valmiduses, et tänavu 3. juulist jõustub Euroopa Liidu direktiiv, millega keelatakse Eesti poelettidelt uued ühekordsed plasttopsid, taldrikud, joogikõrred ja paljud muud tooted. Ettevõtted tegid selleks ettevalmistusi ja muutsid oma äristrateegiat. Seetõttu oli kummaline, et vaevalt kuu-poolteist enne 3. juulit andis riik teada, et nad ei saa oma asjadega valmis ja direktiiv jääb ikkagi üle võtmata. Ilmselt ei vaidle eriti keegi, et samm on õige, lihtsalt viis, kuidas seda tehakse, paistis rutakas ja läbimõtlemata. Kokkuvõttes pidurdab selline käitumine rohelisemate lahenduste poole liikumist ning kahandab riigi ja ettevõtja vahelist usaldust.

Või võtame teise, palju aktuaalsema ja suurema mõjuga näite. Euroopa Liidu tasandil on juba aastaid tagasi vastu võetud CO2 kvootide kauplemissüsteem, mille peamine eesmärk on nügida liikmesriike ja turgu keskkonnasõbralikuma energiatootmise suunas. Siht on üllas, aga praktikas näeme, et ettevõtted ja riigid pole sellega kaasa tulnud – ühelt poolt pole täidetud vajalikud aluseeldused, teisalt on süsteem ise vildakas. Nii on CO2 kvoodist saanud kunstlik finantsinstrument, mis meelitab ligi spekulante, kes hinda üles ajavad. Tulemusena näeme lähiajaloo kõrgemaid energiakandjate hindu ja leevendust ei paista esialgu kuskilt. Kurb on see, et läbimõtlemata poliitilised otsused tuleb lõppkokkuvõttes kinni maksta tavalisel tarbijal.

Jalajälge tuleb vähendada tervikuna

Keskkonnateemadega käib paratamatult kaasas rohepesu. Ettevõtete eesmärk peaks olema vähendada enda ökoloogilist jalajälge tervikuna, mitte astuda turunduslikult kõige mugavamaid ja hõlpsamini kommunikeeritavaid samme, võttes fookusesse üksnes ühe kitsa toote või tootesarja. Teated stiilis „meil on nüüd uus suitsuvorsti pakend, kus vähendasime plasti hulka 10 protsenti“ lähevad just viimaste hulka. See on aga poolik lahendus. Heitmete vähendamine peab peegelduma ettevõtte kõigis tegemistes ja tööprotsessides, alustades töötajate mõtteviisist, lõpetades suuremahuliste investeeringutega näiteks küttesüsteemi.

Ligi pool miljonit eurot keskkonnasäästu

Aeg-ajalt kiputakse keskkonnainvesteeringuid ja kasumlikkust omavahel vastandama. See ei pea sugugi nii olema. Vähemalt Nõos oleme märganud, et investeeringud keskkonnasäästlikematesse tehnoloogiatesse on tõstnud efektiivsust, vähendades samal ajal kulutusi eelkõige materjalidele, aga ka tööjõule. Rääkimata muidugi kaudsemast ja pikemaajalisest positiivsest mõjust meie elukeskkonnale.

Kahe aasta jooksul kavatseb Nõo Lihatööstus keskkonnasäästu investeerida ligikaudu 400 000 eurot. Selle tulemusena paiskame aastas arvestuslikult õhku 411 tonni vähem süsihappegaasi kui varem ehk iga investeeritud euro pealt jääb emiteerimata enam kui tonni jagu heitgaase.