Sharpminder | Kui ei tehta samme eelarvet rahvale loetavaks teha või kaasavat eelarvet rakendada, okupeerivad "meieraha" teema populistid
(5)
Umbes samasse perioodi (2013-17) mahtusid ka sellised edumeelsed kodanikuühiskonna projektid nagu Riigireformi radar ja interaktiivne veebitööriist Meieraha.ee. Nagu projektipõhiste asjadega ikka juhtub, valitseb Meieraha lehel täna peale Tarmo Jüristo lahkumist Paxisest suhteline vaikus. Viimased riigieelarvelised võrdlusandmed on aastast 2014. Samas muidugi saab ka hetkel mingi ülevaate sellest kuhu meie maksuraha läheb, vaata kalkulaatorit.
Eesti riigi eelarvega läksid asjad aga üha segasmaks. Kui Anu Sharpminderist 2017 aastal oma põhikooli ühiskonnaõpetuse õpiku uuele väljaandele jooniste update tegi, ei andnud eelarve kulud enam kuidagi 100% kokku. Kuhu osa rahast kadus, jäigi segaseks, sest eelarvenumbreid saatev sõnastus oli nagu puder ja kapsad (nt see lause - „Alates 2017 a. ei ole näitaja vaadeldav Rahandusministeeriumi poolt avaldatava riigieelarve tulude ja kulude tulemina."). Läks veel mõnda aega kui Riigkontroll teema tõsiselt ette võttis ja sel aastal oma auditis tõe välja ütles - 2020. aasta riigieelarve seaduse kõik koondsummad on valed; nagu olid need ka 2019 aastal, olgugi et väiksemas mahus. Loe Riigikontrolli auditi kohta siit.
Sellest jamast väljatulemiseks on parlamendipoliitikud tule alla lükanud tegevuspõhise eelarve printsiibi, kuigi üksmeelt selle 'süüs' pole poliitikute ega ka Riigikontrolli ekspertide seas. Iseenesest on tegevuspõhise eelarve printsiip huvitav, aga kui selle aluseks seatakse umbmäärased või mõõdetamatud kriteeriumid, siis asi lihtsalt ei tööta. Nii oli/on eesmärgi „NATO vägede paiknemine Eestis" täitmise kriteeriumiks lühisõna „jah". Millest võib järeldada, et kui Eestis on vaid üks NATO sideohvitser, on eelarvelises mõttes kõik OK! Selline absurdsus ja muud möödalaskmised päädisidki 2020 aastal eelarves numbrilise veaga 1 miljon eurot päevas. Kipub juba liiga paljuks minema.
Tegelikult on probleemid eelarvega palju laiemad kui vaid raamatupidamislikult korrektsed arvutused. Pole liialdus öelda, et küsimus eelarve korrektsusest, läbipaistvusest ja legitiimsusest on küsimus demokraatliku riigikorra kestmisest. Mõelgem kasvõi sellele kui edukalt on erinevad karva populistid meieraha loosungitega vehkinud. Olgu see siis Boris Johson (Konservatiivid), kelle muidu briljantne kampaaniameister Dominic Cummings tuli Brexiti kampaania ajal välja loosungiga, et UK saadab iga nädal 350 miljonit naela Brüsselise, selmet see raha Briti riikliku tervishoiusüsteemi suunata. Aeg on nüüd edasi läinud, aga NHS lisarahastamisest liiga palju kuulda pole olnud.
Samas kategoorias on ka Helir-Valdor Seederi (IL) kogumispensionide raha „vabastamise" reform. Eesti populaarseimaks erakonnaks tõusnud EKRE lubab, et „Me ei lähe kaasa nn rohepöörde ja teiste Brüsselist peale surutud kulukate kampaaniate ja ettekirjutustega, mis vähendavad Eesti konkurentsivõimet ning muudavad Eestis elamise kalliks".
Vaatame lähemalt otsa kahele teemale, kus eelarve ja demokraatia tihedalt kokku puutuvad. Esimene puudutab võimude tasakaalu printsiipi (nn checks & balances) ehk küsimust Riigikogu rollist riigieelarve menetlemisel; teine on aga küsimust kodanike võimalusest kaasa rääkida oma maksudena riigile antud raha kulutamises.
Võimalik, et just populistide agressiivsus meieraha küsimustes on ajendanud ka põhivoolu poliitikuid siin aktiivsemalt sõna võtma. Nii kritiseeris president Kersti Kaljulaid parlamendi hooaja avaistungil Riigikogu „tagapingil istumises" ja „rooli käest andmises" eelarve tegemisel. Vaid mõned nädalad hiljem (ERR, 20.septembril) sekundeeris talle peaminister Kaja Kallas, nõudes Riigikogule suuremat sõnaõigust eelarve muudatuste juures. Samas pole peaministri parteis selles osas ühtne - Jürgen Ligi on Kaja Kallasega radikaalselt teist meelt: "Ma olen juba enne ministriks saamist, ministrina ja ka pärast seda tapnud initsiatiive suurendada Riigikogu rolli eelarve tegemisel, kuna ma tean, et see roll on ebapädev, omakasupüüdlik ja ükskõikne oluliste asjade suhtes". Loe siit.
Rahvasaadikutest ei saa mitte kunagi professionaale, nende pädevus ei tõuse ka parima tahtmise juures Rahandusministeeriumi ametnike tasemele. Ja ei peagi, sest parlamendisaadiku funktsioon on teine. Küll aga peab ta saama aru suurest pildist ja eelarve suundumustest. Sellele aitaks kaasa kaks asja, mille kummagagi meil praegu lood hästi pole. Esiteks on meil häda kantseliidiga, mis üha kiireneva tempoga ametkondades (sh. ministeeriumides) toodetavates tekstides vohab. Mõistus väsib ja huvi kaob, enne kui bürokraatlikust sõnavahust tuuma välja puhastada suudad. Kantseliiti võib põhjustada lihtsalt vilets iseseisva mõtlemise võime, aga see võib olla ka täiesti teadlik hämamine oluliste faktide ära peitmiseks.
Eesti inimene kardab koledal kombel, et teda lolliks peetakse. Mida kõrgem amet, seda vähem julgetakse avalikult välja öelda - „Ma ei saa aru". Nii puuribki Riigikogu vaikides Rahandusministeeriumis sündinud eelarvet ja üritab aru saada sellest, millest polegi võimalik aru saada. Selle hääletu alistumise tagajärg on kantslerite ja asekantslerite niigi suure võimu suurenemine veelgi. Suureks erandiks siin on vast endine rahandusminister Aivar Sõerd, kes ikka ja jälle esitab eelarve osas teravaid küsimusi.
Erinevalt parlamendisaadikutest, kes peavad oma mandaati rahva ees legitimeerima, puudub avalik kontroll kantslerite tegevuse üle. Kui nö õpikudemokraatias peetakse checks & balances puhul silmas valitsuse ja parlamendi tasakaalu, siis reaalses elus ei ole see tänapäeval peamine murekoht - valitsus ja ministrid on avalikkuse (kasvõi meedia) poolt pidevalt kontrollitavad. Ohtlikeks 'hallidest kardinalideks' on muutumas tippametnikud. Mäletan hästi üht ammust kohtumist Eesti poliitika grand old man'i Edgar Savisaarega. Savisaar ütles: „ Enamik arvab, et võim on meie [poliitikute] käes, aga tegelikult ei ole see enam nii. Võim on ametnike käes". Siinkohal meenub kohe Briti menuromaan ja telesari „Jah, härra (pea)minister!".
Teiseks Riigikogu nõrkuse põhjuseks on parlamendiliikmete väiksearvulised tugistruktuurid. Kui sekretärid ja meedianõunikud välja arvata, siis on suurematel fraktsioonidel neli-viis sisunõunikku (nt Keskil 4; Reformil 7; EKRE'l 4). Kvantiteedi kõrval on kasin ka tugistruktuuri kvaliteet - fraktsioonide nõunikud pole üldjuhul kogemustega teemavaldajad, vaid 'parteibroilerid'. Tahtmata olla üldistatult ülekohtune, toome siin vaid kaks värvikat näidet. „Olin 15 aastane, kui liitusin Eesti Keskerakonna noortekoguga", ütleb Juliana Jurtšenko, KE fraktsiooni nõunik. Loe siit. Reforminoor ja praegune fraktsiooni nõunik Rain Hansen jäi 2019 aasta valimiste ajal vahele trollimisega ETV „Valimistuudio" saatesse. Loe siit. Seda pilti vaadates kaldub Sharpminder Riigikogu rolli suurendamise osas liituma pigem Jürgen Ligi kui Kaja Kallasega.
Aga vaatame eelarve läbipaistvuse ja legitiimsuse probleemidele nüüd otsa hoopis teise - otsedemokraatia nurga alt. Siin on asjakohaseks märksõnaks 'kaasav eelarve'. Kaasavat eelarvet praktiseeritakse maailmas üpris laialt, näiteks Ladina-Ameerikas, kus demokraatlikel institutsioonidel pole veel arenenud maadega sarnast tugevust ja usaldust. Tõsi, kaasav eelarve on siiani ikkagi kohaliku tasandi värk - ka Tartus, Tallinnas ja teistegi Eesti omavalitsustes saavad kodanikud hääletada väikse protsendi linna või valla tulude kasutamise üle. Kas oleks võimalik lasta rahval hääletada ka mingi osa riigieelarve üle? Eesti Vabariigi Põhiseadus seda ei luba - § 106. järgi ei saa rahvahääletusele panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, [.........] küsimusi.
Samas, teoreetiliselt on kõiki seadusi, sh Põhiseadust võimalik muuta ja kaasajastada. Ühes varasemas blogiloos kirjutasime, et šveitslased lükkasid 2016 aasta rahvahääletusel tagasi ettepaneku kehtestada riigis kodanikupalk. Kodanikupalga sisseviimine omaks Maailmapanga ja OECD prognooside kohaselt ülitugevat mõju riikide eelarvetele. Loe blogilugu siit. Seega annab Šveits julgustava näite nendele, kes usaldaksid rahvale otsustamiseks anda ka eelarvet ja selle tasakaalu puudutavaid küsimusi.
Maarjamaale tagasi tulles leiame eest kaasava eelarve väärdunud variandi - katuseraha. Nii Erki Savisaar kui ka Henn Põlluaas kasutavadki katuserahast rääkides kaasamise retoorikat.
Miks pole see siis päris kaasamine? Eks ikka seepärast, et ei küsita otse rahvalt, vaid asja otsustavad parteilised fraktsioonid, st 10-30 inimest. Väärdunud on katuserahade teema ka seetõttu, et raha eraldamise valikud jäävad hämaraks ja neid nagu polegi kombeks avalikkusele selgitada. Sageli looritatakse raha eraldamist regionaalpoliitilise hämaga, aga andke andeks - Eesti regionaalpoliitika vajab mudast pääsemiseks mitmeid-kümneid kordi suuremaid investeerinugid kui õnnetu 6,4 miljonit katuseraha. Pole saladus ka see, et katuseraha ääremaadele on vahel olnud üksiku rahavasaadiku kampaaniaprojekt, mis kohalikke vajadusi põhimõtteliselt ei lahenda.
Ratase viimase valitsuse aegne katuserahade jagamine oli toonasele poliitõhustikule kohaselt rohkem maailmavaateline kui regionaalpoliitiline. Hämarat otsustamist oli aga siingi küllaga. Äsja sai uudistest lugeda, et mõnesidki MTÜsid, mida katuserahaga pärjati, ei suudeta üles leida või pole neil endil aimu, mida süllekukkunud mammonaga peale hakata. Nende hulka kuulub ka 171 000-eurose toetuse saanud kurikuulus „Elu Marss". Loe siit.
Tervikuna paistab selgelt silma, et Reformierakonna hardlinerid (Sõerd, Ligi) on katuserahade vastu, populismilembesed KE ja EKRE aga poolt. Trendikalt jääb peaminister Kaja Kallas ka selles küsimuses ebalevale positsioonile, rääkides läbipaistvuse suurendamise vajadusest.
Mis võiksid olla meieraha temaatika edasised arengud?
Kui põhivooluparteid ei tee kiirelt samme, et eelarvet rahvale loetavaks teha, või radikaalsema variandina lubada väikest kaasava eelarve mehhanismi ka riigi rahade jaotamisel, siis okupeerivad meieraha temaatika populistid. Hakkame nägema üleskutseid anda raha rahvale tagasi ning loobuda majanduse ja energeetika kaasajastamisest (mida paraku ilma maksupoliitikat põhjalikult revideerimata teostada pole võimalik).
Nii finantspopulismi kui ka ametnike tagatubadesse varju viidud eelarve vastu aitab kodanike rahatarkuse kasvatamine. Rahatarkusest on viimasel ajal juttu palju, hakkab juba natuke tüütuks muutuma. Samas on selge, et kui tahame rahvale anda rohkem sõnaõigust eelarve tegemisel, siis tuleb neid harida. Aga praegu on meieraha.ee kadunud ja alles on vaid Finantsinspektsiooni minuraha.ee. See on märgiline, sest näitab, kuidas riik on kogu finantskirjaoskuse taandanud indiviidi rahalisele toimetulekule. Seda liini on aktiivselt propageerinud ka OECD. Tegelikult on vajalik ka kaasasjastatud meieraha.ee elik keskkonda, mis õpetab nägema enda rahalist seotust ühiskonnaga. Eesti riigil sellise sotsiaalse rahatarkuse edendamisel ühtset seisukohta pole; FI, HTM, TTJA - igaüks ajab oma rida.
Värvikaks näiteks on siin Sharpminderi osalus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) poolt väljakuulutatud MTÜ'de koostööprojektide finantskirjaoskuse arendamise taotlusvoorus. Sharpminderi äpp Rahaquizz jõudis lõppvooru, kuid pärast mitmeid täiendavaid esitlusi ja selgitusi otsustas TTJA kuulutada kogu taotlusvooru luhtunuks, sest tellija ei suutnud otsustada, mida ta üleüldse soovib saada? Jäi mulje, et loodeti pisku eelarvega (35,000 EUR) kõik Eesti inimesed ära harida, aga see on päris ilmavõimatu ülesanne. Hulk aega ja energiat läks lihtsalt tuulde.
