Unistused pole ainult kunstiinimeste privileeg. Enamus keskpankureid uskus, et koroonakriisi järgne inflatsioon saab olema ajutine, üleminev nähtus ja majanduskasv peale kriisi kiire. Siingi eristub reaalsus paljuski unistustest - tarneprobleemid on sügavad ja niipea august välja ei roni, lisandunud on energiakriis nii Hiinas kui ka Euroopas, mis jällegi mõjutab inflatsiooni tõusu suunas. COVID tõstab siin-kui-seal kiuslikult pead ega taha kuidagi taanduda. Nii vaatabki maailmamajanduses vastu pigem stagflatsiooni stsenaarium kui roosa tulevik.

Mis on Sharpminder?
Sharpminderis kirjutavad analüüse Anu Toots ja Raul Malmstein. Sharpminderi missioon on pakkuda ekspertarvamusi Eesti poliitikatest (policies). Kirjutame eeskätt sotsiaal-, majandus- ja finantsvaldkonnast, aga ka lihtsalt poliitikast (politics) ja ühiskonna arengutest.


Sharpminder on sõltumatu ja teadmistepõhine, blogis avaldatud mõtted ja ideed toetuvad nii akadeemilistele arusaamadele kui ka parimatele praktikatele maailmas. Me kritiseerime, aga pakume ka lahendusi. Me propageerime, aga näitame ka riske ja kitsaskohti.


Sharpminderil on oma väärtused ja maailmavaade, mis ei pruugi ühtida iga lugeja seisukohtadega. Me väärtustame vabadust ja humanismi, me vastustame vihakõnet ja argumenteerimata lahmimist.

Meie loo keskmeks on Eesti taastekava (ERRF), selle plussid ja miinused. Siseriiklikult pole sellest Euroopa Komisjonile esitatud kavast just liiga palju juttu olnud ja ega Eesti majandusajakirjanikud üldjuhul eriti ka ei viitsi kantseliidist kubisevatest 'tellistest' läbi närida. Valitsuskommunikatsioon on nii nagu ta on, kuigi Eesti tänaseks EK poolt heakskiidetud kava kommunikatsiooniks on eraldatud rahandusministeeriumile ja riigi tugiteenuste keskusele 95 000 eurot. Peale üksikute entusiasmist pakatavate pressiteadete, mida oleks vaja olnud avaldada nii või naa, pole laiem avalikkus rohkem kuulnud sellest, milleks raha kulub ja millised reformid ette võetakse?

Eesti unistus

Mäletate, kuidas Lennart Meri kutsus 1990-ndatel Eestit 'oma Nokiat' otsima? Mõned arvasid hiljem, et hea oli, et see leidmata jäi, sest kogu arengu sidumine vaid ühe suure asjaga ei pruugi ennast õigustada. Täna on Eesti oma Nokia otsimisest loobunud ja pilt meenutab mõnusalt päikselise mere lainetel loksuvat purjekat, mida tuul kord siia-sinna triivib. Olla on nii ilus ja kerge! Pole vajadust aerude ega mootori järgi, rääkimata vajadusest pidada karmi võitlust elu ja surma peale nagu tegi seda Georg Clooney kultusfilmis „The Perfect Storm".

Eesti uue unistuse nimi on „Eesti 2035", mis peaks seadma riigi arengusihid järgnevaks 15 aastaks. Dokumendi kohta sobib kahjuks hästi rahvasõna - „Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati".

Demokraatia võib olla hea mitmeks asjaks, aga mitte kõigeks. Triviaalne arusaam demokraatiast riskib saada sinasõbraks populismiga, viimasest on aga väga vähe tolku praktilises riigijuhtimises (nagu EKRE valitsuses oleku aeg meile kiirelt näitas). Riigi arengustrateegia on lihtsalt liiga kompleksne ülesanne selleks, et seda kärajate stiilis lahendada. Reeglina nomineeritakse taolisi ülesandeid täitma Nobelistist regused (vt Kreeka 2.0 lugu) või korraldatakse aus ja avatud konkurss kõrgeima kvalifikatsiooniga ekspertide kaasamiseks. Sharpminder on sellistel rahvusvahelistel konkurssidel kord eduga, kord edutult osalenud, aga sõel on ülitihe ja kvalifitseerumiskriteeriumid kõrged. Meeskonnajuhi miinimumnõudeks on tavaliselt 10-15 aastat valdkondlikku ekspertsust pluss väga tugev rahvusvaheline kogemus, ekspertidel-lihtliikmetel oodatakse vähemalt 5 aastast publikatsioonidega tõendatud kogemust. Seejuures mõeldakse valdkondlikku kogemust sarnasel vastutuse ja keerukuse tasemel.

Hiljuti on Eesti sotsiaalmeediaski imetletud Portugali edu COVIDi seljatamisel. Selle edu taga on allveelaevanduse kontra-admiral Henrique Gouveia e Melo. Kindel juhtimine, selged sõnumid = rahva usaldus. Nii lihtne see ongi. Varasemast ajast on tuua näiteks Saksamaa, kus kantsler Shröder kutsus ülikeerulist tööturureformi tegema Volkswageni personalidirektori Peter Hartzi (loe Hartz I-IV reformidest siit). Eestile on kahjuks kombeks otsida eksperte mitte horisontaalselt (st samalt keerukuse tasemelt, aga erinevatest valdkondadest) vaid vertikaalselt - edutades nõuniku osakonna juhataja kt-ks, sealt osakonnajuhatajaks ja lõpuks juhiks/asekantsleriks. Selline lojaalsusele üles ehitatud Bismarkiaanlik karjäärisüsteem ei sobitu kuidagi tänapäeva, mis nõuab innovatsiooni, 'raamidest välja' mõtlemist jmt. Iroonilisel kombel on see ka sügavas vastuolus Eesti 2035 ühe strateegilise sihiga - uuendusmeelne riigivalitsemine.

Öeldakse, et see, mis sobib kõigeks, ei sobi tegelikult mitte millekski. Helir-Valdor Seeder tõdeb ausalt - „Ma lugesin selle [Eesti 2035] kaks korda läbi ja ma ei oska midagi esile tuua" (Riigikogu Toimetised, 2020, nr.4, lk.8).

'Eesti 2035' sõnastab 5 strateegilist sihti, mis katavad ühiskonna kõik tahud ja mille puhul on üliraske otsustada, kus on arengu verstapostid või benchmargid? Kuidas otsustada, kas aastaks 2035 oleme jõudnud sinna, et inimene on „arukas, tegus ja tervist hoidev"? Tõsi, Eesti 2035 tiimijuht Henry Kattago leiab, et „ arvestades Eesti praegust arengutaset [...] ei vaja Eesti tingimata ambitsioonikaid tulemusnäitajaid, vaid hoopis väärtuspõhiseid strateegilisi sihte. Milliseks riik kujuneb, määrab ju iga inimene päevast päeva oma valikutega" (Riigikogu Toimetised, 2020, nr.4, lk.37).

Tõepoolest, ka selline suund strateegilises mõtlemises on olemas, ent siis tekib lihtne küsimus - milleks on kodanikel vaja riiki? Ja kui nad 15 aasta pärast on tõesti arukad, tegusad ja terved, siis kas riigi tõttu või riigi kiuste? Sama kiusatuslik küsimus on tekkinud ka Riina Sikkutil: „Reaalset elu 'Eesti 2035' mõjutama ei hakka. Olen arvamusel, et kui see ei hakka reaalseid otsuseid mõjutama, siis ei ole seda vaja ja saaks lasta vana süsteemiga edasi" (Riigikogu Toimetised, 2020, nr.4, lk.20).

Vaadates Eesti ühiskonna vastandumist mullu abielu teemal ja täna vaktsineerimise küsimuses, on üliraske uskuda, et strateegilise arengu mootoriks võiksid olla konsensuslikud väärtused. Hetkel on küll kõik vastupidi ja Eesti ühiskond on lähedal sellele, et laguneda kildudeks nagu põrandale kukkunud tass.

Me ei saa siiski kaaluda Riina Sikkuti plaani 'Eesti 2035' ära 'unustada'. Poliitiline reaalsus on selline, et ei ole üksi ükski maa". Olles ÜRO, OECD ja EL liige ei saa Eesti loobuda pikaajaliste strateegiate tegemisest. Iga rahvusvaheline ühendus kavandab oma sihte, ükskõik kas nimetame neid siis mõõdikupõhiseks või väärtuspõhiseks. 'Eesti 2035' flirdib ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärkidega, aga nagu eestlaste vanasõna ütleb - raha paneb rattad käima. Nii ongi, et see mehhanism, millega 'Eesti 2035' siduda tuleb, on hoopis EL üldstrateegia NextGenEU ja selle hinnalipikud nagu Resilience & Recovery Facility (RRF).

Kurgid sulle raha mulle ehk 'katuserahade' uus tase

Alustame algusest ja üldisest. Eesti saab RRF'ist maksimaalselt 982,5 miljonit eurot, aga see võib kahaneda 759,7 miljonini, juhul kui Eesti majandus tuleb COVID kriisist välja paremini kui enamik teisi EL liikmesriike. Hetkel ongi Eesti majanduskasvu numbrid paremad kui oodatud. Paradoks on siinjuures see, et kui eratarbimise kasvu on viimastel kuudel (osaliselt) vedanud pensioni II samba rahade 'vabastamine', siis see on pöörvõrdeliselt seotud Eestile RRF'st väljamakstava summaga, st. mida kiirem on majanduskasv, seda vähem raha Euroopast lähiaastatel teoreetiliselt saada on. Isamaa - väga nutikas teist. On ju?

Need on prognostilised võimalused. Tähelepanuväärsem on aga see, et Eesti taastekavas tehti menetlemise käigus fundamentaalne ja reaalne muutus. Algses versioonis, kui ERRF riigikogus oli ja Valitsus selle usaldushääletusega sidus räägiti Taastefondi (RRF) vahendite kasutamisest nii grantide kui laenuraha meetmest, enam vähem 50% grantidena ja 50% laenurahana. Anname siinjuures sõna rahandusministrile Delfis 10.05.2021 : „Pentus-Rosimannus rääkis, et taastekava pakub 750 miljardi suurust toetust, aga selle peavad kinnitama kõik liikmesriigid, et abi saaks jõuda riikideni. Rahandusminister sõnas, et taastekava toob Eestile kuni 1,5 miljardit eurot, tagasi tuleb Eestil maksta 30 aasta jooksul 1,08 miljardit eurot."

Tänaseks on selge, et lõplikus Eesti RRF dokumendis on Valitsus laenurahast loobunud. Tsitaat komisjoni kokkuvõtlikust raportist: The country has not requested RRF loans". Sharpminder sügab kukalt. Loogiliselt võiks betooni-, st ehitusprojekte rahastama üliodava, reaalsuses ilmselt negatiivse reaalintressimääraga laenurahaga; grandiraha peaks kasutama ennekõike inimkapitali arendamiseks ning selle toel oluliste sotsiaal-majanduslike reformide elluviimiseks.

Kõrvalpõikena paar sõna ka NextGenEU rahastamisest. EK kasutab selleks mitmekesist finantsinstrumentide kataloogi ja ca 30% kaasatavast rahast tuleb NextGenerationEU green bondide müügist. Esimene emissioon 15-aastase bondile on tehtud; see märgiti 11 korda üle ja kannab aastast kupongi intressi 0,45%. Arvestades, et tegemist on 15-aastase fikseeritud intressimääraga rahaga ja inflatsioonilist keskkonda, kuhu jääme ilmselt pikalt, on see raha üliodav. Komisjon on lubanud seda raha ilma lisanduvate kuludeta liikmesriikidele üle kanda.

Sharpminder arvab, et Eestil oleks mõistlik sellise odava laenuraha kasutamist vähemalt kaaluda. Aga me saame aru, et Reformierakonna mantra on 'ei laenudele' ja selles osas on lõplik kava väga Reformierakonna nägu. Samas on suured projektid, mis ERRFist plaanitakse teha, pigem Keskerakonna nägu. Täpsemalt on need seotud kas Tallinnaga või siis mõne KE võtmepoliitiku soologa (nagu Rohuküla raudtee projekt).

Vaatame siis Eesti taastekava lähemalt ja hindame, kas taas on "vorstide jagamine" sisuliste reformide üle võitu saamas?

Tervishoid ja sotsiaalvaldkond. Kogu valdkonna peale on antud ligi kolmandik kogu taasterahast, mis on ju tore. Aga sellest läheb 83% Tallinna uue haigla ehitamiseks. Kui siia liita veel kopteri maandumisplats ja kopterid, vaatab vastu karm tõde - 97% kogu sotsiaalvaldkonna eelarvest läheb ühe supermaja ja sellega seonduva ehitamisele ja hangetele.

Juhul kui järgmisel aastal riikidele eraldatavat rahasummat hea majanduskasvu ja tööhõive näitajate tõttu vähendatakse, ampsab haigla koos kopteritega võimalik, et veelgi suurema tüki. Õnnetud 10 miljonit, mis 6 aasta peale teeb keskmiselt 1,5 miljonit eurot aastas, on piisk selles meres, mille nimeks on struktuurne tööpuudus ja hariduse kokkusobimatus tööturu vajadustega. Jääb vaid loota, et see 10 miljonit ei kulu ära Töötukassa nõustajate, kommunikatsioonispetsialistide ja muu ametnikkonna palgafondiks; paar teavituskampaaniat pigistab ka ehk kuskilt välja. Masendav.

Sharpminder pole vastu Tallinna Haiglale, aga seda ja ka kopterite hanget võiks ja peaks rahastama laenurahaga. COVID kriis on ka näidanud, et põhiprobleem pole meil haiglate ja ravivoodite nappus, vaid arstide ja õdede nappus. Nüüd paneme kogu euroraha 'betooni' ja tervishoiu kaadriprobleemide lahendamine lükatakse kümne aasta kaugusele tulevikku.

EL järelvavemehhanism, mis 2008 a. finantskriisi järel juurutati (nn Euroopa Semester) tähendab, et enne 'rahalaeva' teele saatmist hindavad Euroopa komisjoni ametkonnad iga riigi majanduslikku ja finants-seisu ning reformide vajalikkust. Nii ka Taasterahastu puhul.

EK ametkondade raport (loe siit) pole just lühike dokument - 65 lk, aga toob välja need reformid, mida EK eeldab, et Eesti valitsus töösse võtaks.

Sotsiaalvaldkonnas toob EK välja, et:


  1. Giggerid ja teised ebatüüpilise hõivega inimesed jäävad Eesti kehtivast sotsiaalkaitse süsteemist välja, st kaitseta. ERRF selle teemaga ei tegele. Sharpminder on samal teemal kirjutanud (loe siit).

  2. Tervishoiu valdkonnas on probleemiks kõrge rahuldamata meditsiiniliste abivajaduste määr ja vähe tervelt elatud aastaid. Seejuures on käärid soo, elukoha, hariduse ja sissetulekute lõikes ühed Euroopa suurimad. Tervishoiu kasin rahastus ja õdede väga madal osakaal 1,000 elaniku kohta on olulised takistused tervise ebavõrdsuse leevendamisel. EK soovib, et Eesti teemaga tegeleks, aga ERRF kava ei tee seda, vaid ehitab ühe 'karbi' juurde. Sharpminder on varasemates blogilugudes pakkunud välja idee maksuraha ringijagamiseks tervishoiu õiglasemaks rahastamiseks (loe siit), radikaalsema ja kestlikuma variandina aga ülemineku Haigekassa põhimõttelt üldmaksudepõhisele rahastamisele (loe siit).

  3. Pikaajaline hooldus on killustunud sotsiaalhoolekande ja meditsiinisüsteemi vahel, samuti riigi ja omavalituste vahel. Hoolekandeteenus pole taskukohane ega kättesaadav ennekõike puudega ja vaesematele inimestele. Eesti RRF kava selle teemaga ei tegele ja reforme ette ei näe. Sharpminder on pikaajalisest hooldusest kirjutanud põhjalikult kahes oma varasemas loos, loe siit ja siit.


Kokkuvõtvalt sai Keskerakond, eeskätt Kõlvart, sotsiaalvaldkonnast oma jackpoti kätte. Muredega, millest on aastaid räägitud, Reformierakonna valitsus ei taha või ei oska mitte midagi ette võtta. Haritud, terve, tegus ja kvaliteetne tööjõud, millest 'Eesti 2035' unistab, jääb Eestil küll saavutamata.

Rohe- ja digipöördest ei ole Sharpminder liiga palju kirjutanud. Pole ka nii põhjalikke teadmisi kui majandusest tervikuna või sotsiaalvaldkonnast. EK kommentaarid on ka nendes valdkondades suhteliselt kriitilised, mida lugeja võib põhjalikumalt uurida juba varem viidatud dokumendist (loe siit). ERRF üldjuhul nende kriitiliste märkustega ei tegele. Oluline on teadvustada, et Brüsseli regulatsioonide järgi peab vähemalt 37% RRF rahast minema rohepöördeks ja vähemalt 20% digipöördeks. Kuna Eesti valitsusel näib nappivat ideid tõsisteks teedrajavateks reformideks, leiame rohe- ja digipöörde sammaste alt kõike võimalikku - rongijaamu ja raudteejupikesi, aga ka uduseid sõnastusi arendamisest ja parendamisest.

Vaataks seda blokki väikese kimbuna ja tooks välja vaid kõige rohkem silma riivavad aspektid:


  1. Digipöördes võiks ja peaks erasektorile suunatud raha võimendama üliodava laenurahaga, sest suures pildis ei ole selles sambas liiga palju raha. Digioskused saavad jällegi näpuotsaga 10 miljonit 6 aasta peale. Välisturgude toetusest (33 miljonit) lõviosa napsab endale ilmselt EAS või mis iganes nime ta hakkab kandma peale KredEx'iga liitmist. Majanduse digipöörde teotamine 73 miljoniga on ka napp 6 aasta peale jaotatuna. Arvestades kibedat (kriminaalset) kogemust MES ja KredEx pehmete laenude jagamisel COVID kriisi algusperioodil võiks riik meetme tingimused ülitäpselt läbi mõelda ja laenuraha jagada läbi kommertspankade.

  2. Digipöördes ilutseb 24 miljonit viimase miili lahenduste lähemale toomiseks. Kelleni lõplik ühendus selle rahaga siis peaks jõudma - kas kõigile natuke lähemale või on selge kellele ja kuhu? Sharpminder paneks viimase miili väljaehitamisse raha juurde, kasvõi avalike digiteenuste reformi rea pealt, et viimase miili häda lõplikult ära lahendada. Avalike digiteenuste reform ei ole põletav probleem, piisab ka vähemast rahast. Inimese vajadus kaugtööd (-õpet) teha on aga rohkem kui akuutne ja vilets internet selle peamine takistaja. Ei saa olla tegusat rahvast ilma internetita.

  3. Ülemiste reisiterminal on pigem kommertsprojekt ja seda võiks rahulikult odava laenurahaga ehitada.

  4. Tallinn-Rohuküla raudteega tekitab rohkesti küsimärke. Miks üldse on vaja sellega tegeleda? Aktivist Jaanus Karilaid (KE) on piirkonnaga seotud, aga milline on projekti laiem mõju? Valitsus lubas raudtee lõpp-punkti tagalaks Hiiumaad, kus on 9000 elanikku. Sharpminderile tundub et Valitsus on EKd lausa teadlikult eksitanud, sest ilmselt ei usu ükski minister, et Hiiumaa suvekodude omanikud pakivad oma lapsed, koerad, kuuspakid ja veel palju-palju muud ning asutavad rongi peale. Üldiselt oleks kordades odavam pakkuda tasuta bussi-/praamipiletit neile, kes tõesti tahavad ühistranspordiga Hiiumaale jõuda. Haapsalu ca 10 000 elanikku ei õigusta raudtee rajamist majanduslikus mõttes samuti. Sharpminder luges juunis EK'le esitatud ERRF kavast välja, et RRF rahast saaks valmis vaid Turba-Risti lõik ehk raudtee mitte kuhugi (vabandame siinjuures Risti elanike ees). Kui Haapsalu-Tallinna raudtee on isegi ühel hetkel reaalsus, siis see pigem soodustab raudtee-äärsete asulate ja Haapsalu ääremaastumist, sest ühe rohkem inimesi valiks pendelrände Tallinna, kus paremad palgad ja suurem töövõimaluste valik.


Kokkuvõttes on unistusi erinevaid. Ratsionaalsemad inimesed koostava oma unistuse täitmise nimel selge plaani ja tegevuskava, kuidas punktist A punkti B jõuda. Ka Eesti riigil tuleks unistamine asendada ratsionaalse strateegilise planeerimise ja reaalseid probleeme lahendavate reformidega.