Nimelt loetakse üliõpilane vajaduspõhise õppetoetuse puhul 24. eluaastani oma vanemate leibkonna liikmeks, mis teeb toetuse saamise väga keeruliseks. Samas ei pruugi paika pidada ka eeldus, et kõik vanemad võimaluse korral oma õppivat last üldse toetada saavad või soovivad.

Ainus võimalus ennast päritoluperest n-ö lahti siduda, ongi abielluda - siis moodustab värske abielupaar seaduse silmis uue eraldi leibkonna. Kui sel leibkonnal pole piisavat sissetulekut, võivad nad saada kuni 220 eurot toetust inimese kohta kuus. Tudengile on see suur summa, mis motiveerib vähekindlustatud tudengeid omavahel libaabielusid sõlmima.

Erki Pisukese sõnul näib noorte tegu valeandmete esitamisena, mis võib kaasa tuua kuni kaheaastase vangistuse või rahalise karistuse: "Eestis ei ole küll fiktiivabielu eraldiseisva koosseisuna kriminaliseeritud nagu mõndades teistes Euroopa Liidu riikides, kuid karistatav on ametiasutusele valeandmete esitamine. Seega potentsiaalne karistus tõepoolest ei ole täna võib-olla ülemäära range, aga siiski ma arvan, et keegi noores eas ei soovi tegelikult endale sellist plekki juurde saada. Arvestades ka seda, et paljudes ametites on tulevikus tööturule sisenedes nõutav, et oleks puhas karistusregister."

Libaabieluga kaasnevad alati varalised ja õiguslikud tagajärjed - ka siis, kui pooled abielu "tõsiselt" ei mõelnud. Peamised ohud on seotud varasuhete, põlvnemise, pärimise ning ülalpidamisega.

Nutikamad libaabikaasad sõlmivad varalahususe lepingu, mis tähendab, et ühe osapoole võimalikud võlad ei lange teise õlule. Kui abiellujad aga teadlikku valikut teha ei taipa, hakkab abikaasade vahel vaikimisi kehtima aga varaühisuse režiim. See tähendab, et kõik abielu jooksul soetatud vara, aga ka võlad ning kohustused, kuuluvad võrdselt mõlemale abikaasale. Näiteks eluaseme ostmisel saavad abikaasadest ühisomanikud ka siis, kui teine pool selle eest tasunud pole. Samuti võivad pahaaimamatule "abikaasale" ühel hetkel laekuda teise poole võetud võlgade nõuded.

Pikantsem probleem võib tekkida soovimatu isaduse näol. Nimelt on abielus naise lapse isa seaduse silmis vaikimisi tema ametlik abikaasa. "Näiteks, kui peaks juhtuma nii, et abielu ajal saadakse laps, siis tegelikult automaatselt juba abielus olles loetakse, et see nii öelda fiktiivne abikaasa on lapse isa. Seega saab fiktiivne abikaasa endale lapse ülalpidamiskohustuse sõltumata sellest, kas ta on lapse tegelik isa või mitte ning temalt on võimalik välja mõista igakuine elatis," selgitas Pisuke.

Pisuke hoiatab, et elu on sageli ka ettearvamatu: "Kunagi ei tea, mis selle teise isikuga juhtuda võib, näiteks kui isikuga peaks juhtuma mingi õnnetus, ta vajab eeskostet või hooldusabi, siis tasub rõhutada, et abikaasade vahel eksisteerib samuti ülalpidamiskohustus." Lisaks on abikaasa seaduse järgi esimese järjekorra pärija.

Üksteisemõistmises sõlmitud fiktiivabielu võib olla ka keeruline lõpetada - olgu siis teise poole pahatahtlikkuse või ükskõiksuse tõttu. Näiteks on üks pool kolinud välismaale või muidu kättesaamatu, samas abielu õiguslikud tagajärjed kestavad edasi, samuti ei saa kumbki pool sõlmida uut abielu.

Kokkuvõttes ei saa fiktiivabielu sugugi pidada süütuks kavaluseks - see võib hulgaliselt probleeme tekitada ka libaabikaasade endi jaoks.