Kui see vaid oleks nii, et teatud tüüpi restoranidel läheb kindlasti ja alati hästi ja teistel tüüpidel halvasti. Kõige rohkem oleneb vastus kellaajast. Pühapäevast kolmapäevani läheb halvasti peaaegu kõigil. Neljapäeval pole viga. Ja reedel-laupäeval läheb juba päris hästi, jälle peaaegu kõigil. Suvel ning detsembris läheb hästi. Ülejäänud kuudel aga rohkem või vähem halvasti. Kulud on restoranidel 24/7 ja kõigil aasta päevadel. Aga tulud laekuvad ebaühtlaselt.

Või kujutage ette kodust olukorda, kus ootate kella kuueks õhtul külla kümmet sõpra. Söögid-joogid on ostetud ja laual ootamas, aga mitte keegi ei tule. Lõpuks kell 10 kaks siiski tulevad, aga nad on juba restoranis söönud-joonud ja võtaksid heameelega kumbki tassi kohvi ning räägiks juttu. Aga kas on parem risti vastupidine - kõik kümme kutsutut võtavad kaasa ka oma elukaaslased, keda ei osanud oodata? Umbes niisugused on lood Eesti restoranimaastikul. Iga päev.

Kui palju on Teie arvates hetkel restorane, kes uut lainet üle ei elaks ning kaaluvad juba praegu tegevuse lõpetamist?

Ei ole liialdus öelda, et ma ei tea ühtegi restoraniomanikku, kes kordagi ei oleks mõlgutanud loobumismõtteid. Aga praktikas ei ole lõpetamine reeglina kaalutletud otsus. See toimub emotsionaalselt ja alati ühel kindlal ajal - siis kui mõõt saab lõplikult täis.

Kui palju on Eestis ettevõtjaid, kes ootavad, et saabuks soodne aeg nõrgemate ülevõtmiseks?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid