ANALÜÜS | Ükskõik millise nurga alt maksukogumisele läheneda - ilma radikaalsete muutusteta edasi minna ei saa
(158)
"Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi". Eesti Vabariigi sajandal juubeliaastal valisid Vikerradio ajakirjanikud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad kõige ilmekamalt seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nagu paljud lugejad ilmselt ära tunnevad, kuulub loo esimeseks lauseks olev mõttetera Toomas Hendrik Ilvesele.
Sharpminder kasutab seda iseloomustamaks Eesti maksusüsteemi probleeme ja reformisurveid. Maksureformi mõtteid on Eesti poliitikud veeretanud nagu kuuma kartulit juba pikemat aega, aga teha pole juletud suurt midagi. Selleks aastaks sai Arenguseire Keskus (ASK) ülesande töötada Eestile välja tulevikukindel maksustruktuur 15 aasta perspektiiviga ja selle nimel uurida, mis juhtub riigi tulude ja kuludega, kui me ise midagi ei muuda, aga maailm meie ümber muutub?
Fit for the future - Arenguseire Keskuse kolm stsenaariumi
Läinud nädalal (17. nov) tõid ASK uurijad oma töö avalikkuse ette. Kui Eesti praeguse maksusüsteemi põhijoontest ja muredest on piisavalt juttu olnud, (sh ka Sharpminderis -loe siit, siit ja siit), siis ASK poolt pakutud tulevikustsenaariumid pole uudiskünnist ületanudki. Sharpminderi meelest on need põnevad, asjakohased ja põhilisi arenguhoovusi hästi tabavad.
Digimaailma stsenaarium kohandab maksusüsteemi digimajandusele, vähendades sotsiaalmaksu 30%lt 13%le ja tõstes samas nii füüsilise isiku kui ettevõtte tulumaksu 30%le. Tõuseb ka varamaksude osa kogu maksutuludes. Selline komplekt omab head potentsiaali vähendada heaolu sõltuvust jäikadest töösuhetest, mis on täna üks suuremaid murekohti. Tööjõud ei muutu ettevõtjale kallimaks, küll aga pakub uus mudel kergendust väikestele, alustavatele ja tööjõumahukatele äridele.
Võrdse stardi stsenaarium on kõige vasakpoolsem ja tavapärasem tee. Varamaksud tõusevad, tulumaks muutub astmeliseks ja sotsiaalmaksule seatakse lagi. Viimane vähendab kõrgepalgalise tööjõu kulu ettevõtjale, mis omakorda toetaks üleminekut 'targale majandusele'. Selle stsenaariumi keskne eesmärk on siiski võrdsema ühiskonna saavutamine.
Keskkonnakriisi stsenaarium loob sellise maksusüsteemi, mis aitab rohepööret ellu viia. Lisaks keskkonnakahju maksustamisele (millest laekuv tulu hakkab aja jooksul vähenema, sest keskkonda lihtsalt enam ei reostata samal määral), tulevad erinevat liiki automaksud. Ettevõtte tulumaks viiakse kooskõlla globaalse maksupõrandaga ehk selleks saab 15%; füüsiliste isikute maksuvaba tulu seotakse miinimumpalgaga (elik vaikimisi eeldatakse maksuvaba tulu tõusu). Sotsiaalmaksu kohta ei ütle see stsenaarium midagi, mis tähendab ilmselt praeguse süsteemi säilitamist.
Täpsemalt saab stsenaariumide kohta lugeda Arenguseire Keskuse veebilehelt ja lõppraportist.
"Maksudega ei mängita"
Kogu tulevikukindla maksusüsteemi raportist jäi leitmotiivina kõlama tõdemus, et kui maailm meie ümber tugevasti muutub, siis peab sama radikaalselt muutuma ka maksusüsteem. Eesti praegune maksusüsteem on pärit 1990-ndate algusest, osad sotsiaalkindlustusmaksed (töötuskindlustus, kogumispensioni kindlustus) 2000-ndate algusest. Toona olid ettekujutused sellest, milliste mehhanismidega Eesti areng käima tõmmata, üpris teistsugused, ja õigustatult teistsugused.
2000-ndatel püsis Eesti kindlalt turufundamentalismi kursil ja valitsuste lemmikfraasideks oli, et rikkust/ettevõtlikkust ei tohi karistada ja maksudega ei mängita. Reformierakond (mida täna võiks pigem tituleerida Reformituse või Reformipuuduse erakonnaks) hoiab oma dogmadest kramplikult kinni. ASK raporti esitlusel sõna saanud rahandusminister Keit Pentus-Rosimannusele ei paistnud uurijate pakutud stsenaariumid üldsegi meeldivat. Ta ei peegeldanud ühtki olulist raporti järeldust, vaid teatas, et on ise kutsunud kokku ekspertrühma, kes järgmise aasta sügiseks maksuteemaliste ettepanekutega välja tuleb. Seniks aga tuleb meil kuulda Reformierakonna vana laulu riigireformist (loe: avalike teenuste kärpimisest) ja vajadusest hoida tulumaksu madalal, et globaalses konkurentsis püsida. Kui äsja meediasse jõudnud teade WCde ja prügikastide 'ära koondamisest' maanteeäärsetest parklatest realiseerub, siis tasuks Tallinnast Tartusse sõitjatel juba aegsasti Amozonist vajalik varustus ära tellida.
Valitsused kui Robin Hoodid?
Riikidevaheline maksukonkurents on muidugi täiesti reaalne ja oluline asi. Sellest annab tunnistust kasvõi mõned nädalad tagasi 136 riigi poolt allkirjastatud globaalne ettevõtete tulumaksulepe. Siinjuures on tark tähele panna, et globaalne maksulepe polnud ajendatud mitte niivõrd murest konkurentsi vildakuse pärast, vaid maksusüsteemidest tulenevast mõjust õiglusele ja ebavõrdsusele. Maailma väga erinevates piirkondades on varanduslik ebavõrdsus viimaste aastakümnetega märgatavalt kasvanud ja Euroopa pole siin erand. Ka Eestis on ainuüksi nelja aastaga (2013-2017) kõrgeima tuludetsiili netovara osakaal tõusnud 55,7%lt 58%ni (vt. ASK maksustsenaariumide raport). Analüütikud on üsna ühel meelel, et COVID ja sellega kaasnevad inflatsioon, aktsiaturgude hea seis jm. võimendavad nn Matteuse efekti veelgi. Rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed kaotavad sellegi elatustaseme, mis neil on.
Valitsused saavad siin võtta aktiivse positsiooni, sest maksud on endiselt riikide peamine instrument ebavõrdsuse mõjutamiseks. Oma hiljutises loos 'Hiina Hiina vastu' (loe siit) näitasime, kuidas president Xi oma jõulisega poliitikaga hiinlaste tuluerisusi kiirelt vähendanud on, tuues need alla mõnede Lääne Euroopa riikide tasemele. Ka Euroopa liberaalsetes turumajandustes ringi vaadates näeme, kuidas valitsuste sekkumine on andnud erineva tulude ebavõrdsuse taseme, kuigi majanduskeskkond ja üleilmne konkurents on kõigile enam-vähem sarnane. Valitsuste töö on siiski märksa keerulisem Robin Hoodi omast, sest lisaks tulude lihtsale ümberjaotamisele tuleb pilgu all hoida kõiki tänapäeva arsenalis olevaid maksuliike.
Regresiivsus ja progressiivsus maksusüsteemides
Kui tulevikustrateegidelt hakkasid kostma esimesed hoiatused tarbimisühiskonna hukatuslikkusest, pöördus üldine maksustamisparadigma tarbimise maksustamisele. Mida häälekamaks muutusid tervise ja koduplaneedi kaitsjad, seda olulisemaks said erinevad aktsiisid. See tarbimismaksude paradigma sobis hästi ka sajandivahetuse neoliberaalse valitsemisajastuga, sest võimaldas tulumaksud puutumata jätta. Eesti on ses mõttes puhas näide - tarbimismaksude osakaal maksutuludes on meil tõusnud juba 42%'le (2019 a).
Vaadates tänase maailma muret kliima ja keskkonna pärast, peab tõdema, et tarbimismaksud pole suutnud tarbimist tervikuna koomale tõmmata. Samaaegselt on end üha jõulisemalt ilmutamas tarbimismaksude regresiivne iseloom ehk lihtsalt öeldes - vaesemad kannatavad rohkem. See on eriti tuntav siis, kui kõrgelt on maksustatud vältimatud kaubad - toit, energia, kütus. Rohepöördega seoses on juba kasutusele tulnud uus termin - energiavaesus (energy poverty), mis tähendab leibkondade suutmatust tulla toime kasvavate elektriarvetega või muuta oma eluaset energiasäästlikumaks. See omakorda viib heaolu kahanemisele. Hinnanguliselt kogeb ELs energiavaesust täna üle 34 miljoni inimese (loe siit).
Seega on tarbimismaksudel nö. sein ees ja nende tõstmine või kõrgel hoidmine nõuab väga valikulist lähenemist. Vastasel juhul kaasnevad tarbimise maksustamisega negatiivsed kõrvalmõjud, mille hind võib ületada maksudest kogutava tulu.
Teine suurem tükk Euroopa riikide maksutuludest on tööjõumaksud, sh. sotsiaalkindlustuse maksed. Viimast ei tooda mitmetes raportites eraldi välja, sh. pole sotsiaalmaksust just palju juttu ASK maksustsenaariumide raportis. Sharpminderi arvates vajab sotsiaalmaks ehk korrektselt väljendudes sotsiaalkindlustuse sissemaksed, detailset tähelepanu ja seda kolmel põhjusel. Esiteks, sotsiaalkindlustus on tulumaksuga seotud nagu kaks kaalukaussi - kui sotsiaalmaks on madal, siis peab tulumaks olema kõrgem (nt UK olenevalt tuluklassist 20%- 45%, või äärmusliku näitena Taani, kus ainsana Euroopas töötasupõhiseid sotsiaalkindlustuse makseid pole, aga tulumaks on keskmiselt ligi 60%). Või teine variant - sotsiaalkindlustuse maksed on kõrged ja tulumaks madal (nagu Eestis).
Tööjõumaksud on põhiline allikas heaolukulutuste rahastamiseks ja seega peab lõppsumma üht- või teistpidi kokku tulema. Eesti on siingi ainulaadne riik Euroopas, kus sotsiaalkindlustuse maksed moodustavad alates 2000-ndate algusest konstantselt 80% heaoluriigi kuludest, mis on umbes kolmandiku võrra kõrgem teistest EL maadest. Siit jõuamegi teise põhjuseni, miks sotskindlustusele tuleb pingsamalt otsa vaadata - seegi makse on iseenesest regressiivse iseloomuga.
Madalamapalgalistel on raskem sotsiaalmaksu kohustust täita, ükskõik kas konkreetse makse peab tegema tööandja, töötaja, või FIE. See toob tööandjate vaatest kaasa vähese huvi täita madalapalgalisi või osaajaga töökohti, töötajatel/FIEdel aga võib tekitada kiusatust tulusid varjata, sest äramakstav osa tundub ebaõiglaselt suur. Näiteks on Eestis minimaalne sotsmaksu kohustus seotud miinimumpalgaga - ehk 2021 a. tuleb 584 euroselt kuupalgalt tasuda 192,72 eurot sotsiaalmaksu. Ebavõrdne kohtlemine võib süveneda olukorras, kus suuremate sissetulekutega inimestel on võimalus saada arvestatav osa oma tulust kapitalituluna, mida maksustatakse Euroopas (ja Eestis eriti) vähem kui tööjõudu.
Tõsi, ajalooliselt polnudki Otto von Bismarcki välja mõeldud sotsiaalkindlustuse eesmärk ebavõrdsust leevendada. See pidi looma solidaarsus- ja kaasvastutuse tunnet ning lojaalsust tööandja-töötaja suhetes. See ongi kolmas aspekt, miks sotsiaalkindlustus tänapäeval mitmeid muresid tekitab. Tänane tööturg on palju kirjum kui Bismarcki-aegne, töökohtade sage vahetamine norm ning tööandja ja töövõtja rollid läbi põimunud. Tulemuseks on see, et kuigi tööhõive Euroopas on märksa kõrgem kui 1970/80-ndatel, ei suuda sotsiaalkindlustus koguda piisavalt tulusid sotsiaalpoliitikate rahastamiseks. Teisalt jääb üha rohkem töötavaid või tööealisi inimesi kindlustussüsteemist välja, st kaitseta, sest nende töölepingu vorm, palgatase või lepingu kestvus ei vasta nõutule.
Milliseid lahendusi on Euroopas leitud?
Laias laastus on Euroopas katsetatud kahte varianti. Esiteks, stimuleerida legaalset hõivet ja ausat töötasu maksmist, kehtestades selleks madalpalgalistele töötajatele (sh noortele) madalamad sotsiaalkindlustusmakse määrad ja/ või kehtestades sotsiaalmaksu lagi kõrgepalgalistele. Teiseks, viia sotsiaalkassadest välja väiksepalgalised töötajad, kes ei panustanud samaväärselt teistega ja tagada nende sotsiaalne kaitse üldmaksudest. Seda teed on kasutanud nt Prantsusmaa.
Need lahendused kipuvad paraku jääma liiga 'kosmeetilisteks', et tagada ka digimajanduse ajastul sotsiaaltoetused ja -teenused eurooplastele harjumuspärasel tasemel. Üha rohkem kostub teadlastelt ja mõttekodadest soovitus minna rangelt kassapõhiselt sotsiaalkaitselt tervikuna üle universaalsele kaitsele, mida rahastatakse üldmaksudest. ASK digimajanduse maksustsenaarium väljendab seda mõttesuunda üpris selgelt.
Selleks, et üldmaksude tulu suurendada ilma tööhõivet kahjustamata, tuleb pilk pöörata kapitalimaksudele. Maksud üksikisikute kapitalitulult (dividendidelt, väärtpaberite müügilt, kinnisvaralt) pole Euroopa riikide jaoks kuigi olulise osakaaluga - 2019. aastal andis see EL-i riikides keskmiselt 1% maksutulust, Eestis 0,2% (ASK 2021, loe siit). Kuna kapitali(tulusid) maksustatakse vähem kui tööjõudu, hakkabki maksusüsteem tootma horisontaalset ebaõiglust ja annab signaali, et mõistlikum on keskenduda vara kogumisele selmet kõvasti tööd teha või töökohti luua. Nii võivad riigi maksutulud kahanema hakata, juhul kui varamaksude osakaal riigi rahakotis jääb senisele ülimadalale tasemele.
Kokkuvõtvalt on mitmed riikide poolt täna kasutatavad maksud - tarbimismaksud, sotsiaalkindlustusmaksed ja varamaksud regresiivse iseloomuga, st löövad vaesemaid leibkondi valusamalt. Kui seda ei tasakaalusta progressiivne tulumaksusüsteem ja madalamad sotsiaalkindlustuse maksemäärad riskigruppidele, on võrdse kohtlemise põhimõte maksupoliitikas rikutud.
Vox populi
Niisiis, ükskõik millise nurga alt maksukogumisele läheneda, ikka paistab, et ilma radikaalsete muutusteta edasi minna ei saa. Reformi algatamise ja vastuvõtmise vastutus on poliitikutel, reformi õnnestumine või läbikukkumine oleneb 'päeva lõpuks' aga kodanikest. Enam-vähem samal ajal, kui Arenguseire Keskus oma maksustsenaariume tutvustas, avaldas OECD põhjaliku raporti 'Does ineqality matter?'(loe siit). Raport heidab pilgu rahva arusaamadele ebavõrdsusest ja valitsuse rollist selles.
Üldiselt on OECD maade inimesed ebavõrdsuse kasvu pärast mures, nad arvavad et kõrgklass on kaheksa korda rikkam kui vaeseim klass, aga normaalne oleks neljakordne erinevus. Mida domineerivam on arvamus, et ebavõrdsus on liiga suur, seda tugevamalt ootab avalikkus riigi sekkumist ebavõrdsuse ohjamisse ( vaata joonist).
Allikas: OECD (2021) Does inequality matter?
Viimase aja sotsiaaluuringutes pööratakse üha sagedamini tähelepanu subjektiivse tunnetuse ja objektiivse olukorra erinevustele. Tihti lähevad sündmused liikvele just tunnetatud, mitte tegeliku olukorra ajel. Nii toob ka OECD ebavõrdsuse raport välja huvitavaid seoseid inimeste tunnetusliku jõukuspositsiooni ja nende poliitikahoiakute vahel. Ootuspäraselt pooldavad vaesemad inimesed ümberjagavat poliitikat rohkem kui rikkad. Huvitav on aga see, et need seisukohad kujunevad subjektiivse hinnangu põhjal. Nii peab arvestatav hulk inimesi end keskklassi kuuluvaks ja sellest lähtudes on pigem tõrges progressiivse maksupoliitika suhtes. Kui nad saavad aga teada, et tegelikult kuluvad nad oma tuludega madalamasse klassi, siis muutub ka nende hoiak ümberjagamist soosivamaks.
Mure ebavõrdsuse pärast (mis on subjektiivne tunne) on mitmetes riikides suurem kui sealne tegelik ebavõrdsus, mida mõõdab Gini indeks (vaata joonist). Ka Eestis on see nii. Selle põhjuseks võib olla nii halb valitsuskommunikatsioon kui ka rahva kasin arusaam poliitikate mehhanismidest ja mõjudest. Igatahes oleks siit üht-teist kõrva taha panna kõigil erakondadel, kes enda plaanidele vajalikku toetajaskonda tahavad koguda.
Allikas: OECD (2021) Does inequality matter?; 2017 a andmed
Ka siin avaldab keskklassi fenomen tunnetuse kujunemisele olulist mõju. Inimesi ei pane muretsema lõhe keskmise sissetulekuga gruppide ja vaeste vahel, vaid lõhe rikaste ja keskklassi vahel. Seega peaks ka maksupoliitika olema selline, mis ei jäta keskklassi 'unarusse' või ei diskrimineeri neid eba-adekvaatselt seatud maksuastmetega.
Keskklassi imagoga seondub ka usk võimaluste võrdsusesse. Maksude valdkonnas tähendab see võimalust jõuda 'haljale oksale' oma töö ja vaevaga. Sellele vastandub aristokraatlik (hiljem, rantjeelik) ühiskonnapilt, kus elati varem kogunenud jõukuse arvelt. Seda vastuolu 20. sajandi alguse Inglismaal ilmestab suurepäraselt kultussari 'Downton Abbey', kus üks osa Crowly'de dünastiast on mures pärandi ja valduse pärast, teise osa jutuaineks on aga 'hirmutavad' sõnad - money, job ja weekend. Dowager Countess küsimust - „what is a weekend?" on lausa kultuslik. Vaata klippi siit:
Viimaste aastakümnete majandusareng on inimeste väärtuspilti töö eetika ja kapitalismi vaimu osas päris kõvasti kõigutanud (vaata joonist). Päris viimased aastad on toonud kaasa töö väärtuse märkimisväärse vähenemise, eriti tugev on see langus Sloveenias, Saksamaal ja Norras. Samas USA näib olevat endiselt ühiskond, kus 'elatakse selleks, et töötada'.
Inimeste osakaal, kes usuvad et kõva töötegemine (hard work) on väga tähtis, et elus edasi jõuda. Allikas: OECD (2021) Does inequality matter?; algandmed: ISSP erinevad lained
Maksupoliiitka võib töötamise väärtust tõsta või langetada. Kui tööjõumaksud, sh. sotsiaalkindlustusmaksed on kõrged ja pandud ühteviisi peale nii kõrge- kui madalapalgalistele, tekib motivatsioon teenida tulu mittetöiselt - näiteks passiivsetest varadest. Kui varamaksud on madalad või olematud nagu Eestis, siis seda suurem on võimalus uusrantjeede tekkimiseks. Uusrantjeed ei loo töökohti vaid „istuvad passiivselt oma vara otsas" nagu väljendus ettevõtja Kristjan Kalda oma sõnavõtus ASK raporti esitlusel (loe siit).
Passiivse varana võib käsitleda ka vanematelt päranduseks saadud sotsiaalset positsiooni. Mure ebavõrdsuse pärast on väiksem seal, kus head elujärge nähakse sõltuvat eeskätt kõvast töötegemist ja mitte vanemate jõukusest (alloleval joonisel väiksema mullikesega riigid). Üldiselt on Eesti siin olnud siiani nende riikide seas, kus vaesuse/jõukuse põlvkondadevaheline ülekanduvus on väike. Samas võib see juba lähitulevikus muutuma hakata, kui varamaksud jäävad endiselt olematuks ja ühtluskooli põhimõtet pingsalt ei hoita. Nagu joonis näitab, on Eesti praegu ristteel - liikuda saab siit nii võrdsema kui ka ebavõrdsema ühiskonna suunas. Kuhu suunas minema hakatakse, oleneb nii maksusüsteemist kui ka maksutuludest rahastatava hariduse korraldusest.
Allikas: OECD (2021) Does inequality matter?; algandmed: ISSP 2009
Vaadates kriitilise pilguga tänast Riigikogu kooseisu, siis pole näha indu ega julgust lähiajal tulevikukindlat maksusüsteemi saada. Reformierakond juba eemaldus selgelt ASK poolt pakutust ja opositsioonilised sotsid istuvad vaikselt 'põõsas'. Nad tegelevad pigem rattateede, piirkiiruse alandamisega ja kogukondlike toidukappide rajamisega, muutudes üha enam Roheliste klooniks. Seega on suur oht, et järgmiste Riigikogu valimistega me sisulist maksudebatti ei näe. Tegelikult seisab Eesti fundamentaalsel maksupoliitiliselt teelahkmel. Nagu matkajatel Gran Paradiso rahvuspargis, on ka meil valida - kas teha kiire ja raske tõus ning nautida ulmelisi vaateid, või kulgeda vaikselt ja riskivabalt orupõhja pidi.
Foto: erakogu
