Valitsus teeb ettepaneku toetada Euroopa Komisjoni ettepanekut, kuid samas puudub Eestis asjaomastel sektoritel igasugune arusaam, kui suurena nähakse põllumajandussektori ja teiste valdkondade rolli eesmärgi saavutamisel, märgitakse Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehele Siim Kallasele saadetud pöördumises.

Võrreldes 1990. aasta tasemega on Eesti põllumajanduse kasvuhoonegaaside heitmed vähenenud 45%. Samas vähendamise aluseks olev 2005. aasta on meie põllumajandusele äärmiselt ebasobiv võrdlusaasta, sest just Euroopa Liiduga liitumise järel oli Eesti põllumajandus saanud pärast 1990. aastate krahhi uue arenguimpulsi ning tootmine aasta-aastalt suurenenud.

Kui võrdlusaastaks valitud 2005. aastal oli põllumajanduslik maakasutus 800 000 ha, siis praegu on see pea miljon hektarit. Seetõttu olid 2005. aastal ka põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitmed paarikümne aasta madalaimad. Lisaks on põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitmete vähendamise potentsiaali hindamisel jõutud arusaamani, et arvestades niivõrd ebasoodsat referentsaastat on heite vähendamine võimalik vaid tootmise vähendamise kaudu.

Põllumajanduse kasvuhoonegaaside heite osakaal kogu jõupingutuste jagamise määruse sektorite heitest oli 2019. aastal 24,1% (sh transpordisektor 38,5%, väikemahuline energeetika 28,3%). Prognooside kohaselt kasvab põllumajanduse kasvuhoonegaaside heide 2030. aastaks võrreldes 2005. aastaga 25% ning võrreldes 2019. aasta heitega 4,5%.

Rakendades heitkoguste vähendamiseks realistlikke lisameetmeid (biometaani tootmise suurendamine ja täppisväetamise tehnoloogiate rakendamine), oleks heitkoguste kasv võrreldes 2005. aastaga hinnanguliselt 24% ja võrreldes 2019. aastaga 3,7%. See tähendab, et referentsaasta tõttu ei ole põllumajanduses võimalik tootmist ja loomade arvu vähendamata heitmete trendi negatiivseks pöörata, meetmetega saame ainult heitkoguste kasvu peatada.

Lisaks oli võrdluseks oleval 2005. aastal Eesti põllumajandussaaduste ja toidukaupade väliskaubandusbilanss tugevalt negatiivne. Suutsime siis toota vaid 74% Eestis tarbitavast lihast, ka teravilja ja õlikultuuride toodanguna olime toona alla isevarustamise võime, sest tootsime vaid suurusjärgus 91% vajalikust kogusest. Kuigi teraviljasektoris oleme nüüd netoeksportija, siis lihasektoris sõltume endiselt umbes 20% ulatuses imporditud toidust. Oleme küll aja jooksul suutnud parandada kodumaise põllumajandus- ja toidusektori positsiooni, kuid endiselt veame Eestisse toitu sisse suuremas väärtuses, kui ekspordime.

Eelnevast lähtuvalt leiab põllumajanduskoda, et Eesti seisukoht jõupingutuste jagamise määruse eesmärgi tõstmise kohta peab arvestama määrusega hõlmatud sektorite reaalseid võimalusi heitkoguste vähendamiseks. Põllumajandussektor on valmis heitmete ohjamisse panustama, kuid kliimapaketi eesmärkide saavutamine ei tohi seada ohtu Eesti toidujulgeolekut ning toimuda toidutoomise vähendamise kaudu. Põllumajandussektoris rakendatavad meetmed ei tohi pidurdada põllumajandustootmist koos isevarustatuse tagamisega ega vähendada põllumajandussaaduste ja toidukaupade ekspordipotentsiaali.

Koda toetab Eesti seisukohta, et ka pärast 2035. aastat saaks turule tuua gaasimootoriga ühissõidukeid ja raskeveokeid, et toetada biometaani kasutamist transpordis. Eestis on olemas biometaani tootmise potentsiaal, mis tagaks transpordis taastuvkütuste 14% osakaalu aastaks 2030. Sellest potentsiaalist väga olulise osa moodustavad põllumajandusjäätmed. Peame oluliseks biometaani tootmise suurendamist olulise meetmena põllumajandussektoris kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks.

Lisaks põllumajandusele pakub biometaan osalist lahendust ka transpordisektoris ning edendab ringmajandust ja selle tootmisega panustatakse ka metaani emissiooni vähendamisse. Hetkel käsitletakse KHG inventuuris põllumajandusliku päritolu biometaani kütusena kasutamisel heidet nullina, kuid samas on uuringud näidanud, et põllumajanduslikest kõrvalsaadustest (läga, sõnnik) toodetud biometaanil sõitval autol on süsinikuemissioon negatiivne.

Samuti on Eesti põllumajanduse sidumispotentsiaali mõistmiseks vaja Eesti-ülest uuringut põllumajanduspraktikatest, mis omavad kõige paremat mõju süsiniku sidumisele ja mullatervisele. Uuring peab arvestama Eestis kasvatatavaid kultuure, kasutatavaid harimisviise, kohalikku kliimat jms. Alles seejärel saame seada sektorile konkreetseid sidumise eesmärke.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda toetab võetud suunda saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, kuigi see saab olema meie põllumajandus-, toidutööstus-, metsandus- ja maamajandussektori jaoks suur väljakutse. Kui soovime õnnestuda, siis peab rohepoliitikat toetama Euroopat soosiv tugev väliskaubanduspoliitika, keskkonnasäästlikkust ei saa lahutada sotsiaalsest ja majanduslikust jätkusuutlikkusest.

Seetõttu toetab koda keskkonnaministeeriumi ettepanekut viia kliimapaketi osas läbi põhjalik mõjuanalüüs, millel peavad valitsuse ja riigikogu seisukohad põhinema ja mis hõlmab nii terviklikku kui ka valdkondade põhist analüüsi ning arvestab kõiki kolme jätkusuutlikkuse elementi – sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnaalast.

Suurema kahju vältimise printsiibile toetuvalt ning rõhudes vajadusele olla hoolas riigile täiendavate kohustuste võtmisel teeb põllumajanduskoda riigikogule ja valitsusele ettepaneku kuni mõjuhinnangu tulemuste selgumiseni hoiduda paketi osas Eestile siduvate kohustuste võtmisest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid