Charlie Chaplin tabas oma filmiga 'Moodsad ajad' ('Modern Times', 1936) täkkesse, kui ta kujutas oma ajastu inimest tööstusrevolutsiooni mutrikesena. Ühelt poolt oli töökorraldus jäik ja 'masinlik', teisalt olid ka töösuhted väga reguleeritud, sest oli ametiühingute õitseaeg. Ametiühingutes nähti üldiselt töötajate õiguste kaitsjat, millest said nad mõnel pool endale külge ka proletaarse klassivõitleja kuvandi. USA's mõjutas ametiühingute negatiivset imagot täiendavalt nende sage seos maffiastruktuuridega. Maffia mõistis ametiühingutes peituvat mõjujõudu, ostis ära nende liidreid ja kauples sedakaudu kõrgendatud hindasid maffiameestele kuuluvate firmade töödele ja teenustele. Postsovjetlikus ruumis, kust ka Eesti kahjuks pärit on, pole ametiühingud oma renomeed veel lõpuni puhastada jõudnud ja nende populaarsus tööinimeste hulgas on kasin. Samas on ametiühingutega seotud kollektiivlepingu süsteem Mandri-Euroopa ja Põhjala töösuhetes tugevalt juurdunud ning tegemas Euroopa Komisjoni toel läbi ilmselget renessanssi.

Tänased 'moodsad ajad' on Chaplini ajastuga mõnes asjas sarnased, mõnes aga ka totaalselt teistsugused. Töösuhted on radikaalselt muutunud, ent vajadus inflatsiooni ohjata on taas põletav.

Üks Euroopa tuntumaid politolooge ja heaoluriigi tuleviku suundumuste analüütikuid Anton Hemerijck tõi välja printsipiaalse seose inflatsiooni ohjamise valikute ja domineeriva majandusparadigma vahel. Keinsianismi paradigmas, mis oli iseloomulik ka Chaplini filmikäsitlusele, oli inflatsiooni ohjamise põhimehhanismiks palgapoliitika kontrollimine, mida teostati eeskätt kollektiivsete töölepingute abil. Sellele aitas kaasa üleüldine vasakpoolne meelsus 1960-ndate Euroopas, mille kohaselt reatöötaja ja bossi palgavahed ei tohtinud liiga suureks kasvada. keinsianismi järel Euroopa vallutanud neoliberaalne paradigma, kus me kuni COVID'ini elasime, liberaliseeris töösuhted äärmuseni jättes need nõudluse ja pakkumise turu meelevalda. Kõige hilisema arenguna tegi neoliberaalne paradigma võimalikuks giggerite e. platvormtöö maailma tekke, kus töötajate sotsiaalkaitse teadaolevalt üldse puudub.

Kui palgad regulatsioonidest ja kohustustest vabastati, siis teatud oludes hakkas see kaasa tooma palgarallit, tõsi - peamiselt palgaskaala ülemises otsas, aga ka kõrge nõudlusega oskustöödel (nn Polish plumber'i fenomen). Palgaralli omakorda võimendas inflatsiooni(riski). Nii tuligi otsida välja neoliberaalse ajastuga sobiv tööriist - fiskaalortodoksia, mis Euroopas formaalselt väljendus Maastrichti kriteeriumides. Seekord siis otsustati 'kaant' peal hoida mitte palkadel, vaid riigivõlal ja rahatrükil.

Niisiis on laias laastus kaks valikut - kas jahutada palkasid või jahutada rahapakkumist.

Täna, kui arenenud majandused seisavad taas majandusparadigma vahetuse lävel, ei osata veel selgelt sõnastada, milliseid uusi tööriistu vaja hakkab minema?

Sharpminder püüab tänase looga heita põgusa pilgu muutuvale töömaailmale ja inflatsioonile USAs ja Euroopas. Kui USA on pigem neoliberaalse inflatsiooni ohjamise usku, siis Euroopa näib üha kindlamalt pöörduvat keinsianismi töösuhete reguleerimise poole. Aga loomulikult pole pilt nii sirgjooneliselt lihtne.

Inflatsiooni ohjamiseks ei saa intressimäärade 'normaliseerimist' (loe: tõstmist) keskpankade poolt ilmselt vältida. USA Fed on juba selgelt seda teed minemas. Bloombergi vahendusel saame pakkuda joonise, mis kujutab eeldatavaid intressimäärade tõstmisi Fed'i poolt järgnevatel aastatel. Kollased mummud näitavad Fed FOMC (Federal Open Market Committee) liikmete eelistusi selle kohta, kus võiksid intressimäärad lähiaastatel olla? Lihtsalt meeldetuletuseks - alles septembris oli Fed'i eeldus, et intressimäärasid 2022 ei tõsteta, kuigi QE programm pidi suveks 2022 läbi saama. Ka enne äsjast detsembri FOMC kohtumist usuti, et maksimaalselt tuleb kaks intressimäärade tõstmist. Tuli aga sõnum, et hetkel eeldatakse juba kolme intressimäärade tõusu järgmisel aastal. Turud ei taha küll seda kõike veel uskuda nagu näitab viimastel päevadel võlakirjaturgudel toimunu. Omriconi levik seab kahtluse alla majanduse kiire kriisist väljumise ja see raskendab Fed'i kannapöörde elluviimist. Aga eks elu näitab, kuidas läheb.

Allikas: Bloomberg

Fed mandaadi teine tahk on täistööhõive tagamine. Siin on pilt kirjum ja raskemini loetav, aga Fed osundab oma järeldustes, et täistööhõive eesmärk on käeulatuses ja nende fookuses on hetkel vaid võitlus inflatsiooniga.

Vaatame siis korraks USA hõivestatistikale otsa. Tööpuudus langes novembris 0,4 protsendipunkti ja jõudis 2021 a. tasemele 4,2%. Samas töötab USA's täna 3,9 miljonit inimest vähem võrreldes pandeemia-eelse ajaga. See vastab ca 1,5 protsendipunktilisele miinusele hõivatute üldarvust. Vaata joonist.

Allikas: FT, 15.12.2021

Selle 3,9 miljoni tööturult kadunud inimese tähenduse lahtimõtestamine on keeruline. Viimased andmed näitavad, et hõivest väljumise tendents on kasvamas. Septembris 2021 lahkus USA tööturult 3% töötajatest ehk 4,4 miljonit inimest (loe siit). Viimane on mõtlemapanevalt suur number arvestades, et USA's on hõivatute suhe rahvaarvu niigi vaid 61,8%. Võrdluseks: Eestis 2021.a. III kv - 81,5 %.

Üks suurem USA's tehtud uurimistöö näitab lihtsas keeles seda, et madalapalgalised inimesed kipuvad olema oma väljavaadete osas tööturul (palga osas) liialt pessimistlikud ja kõrgepalgalised liialt optimistlikud (huvilised võivad lugeda siit).

Väidetavalt on olukord USA tööturul hetkel niivõrd pingeline, et iga töötu kohta on saadaval kuus vakantset töökohta. Majandus on jõudnud tavatusse olukorda, kus madal on nii tööpuudus kui ka tööhõive. Miks siis ameeriklased ei taha enam palka teenida?

Selle probleemi põhjusi ei saa näha vaid inimeste laiskuses tööd teha, vaid ka struktuursetes probleemides, mis on iga riigi tööturul. USA's mõjutab üldist hõivemäära näiteks lapsehoolduse süsteemi puudumine, mis sageli sunnib ühte vanemat mingid aastad oma tööeast kodus veetma. Selle mure leevendamisele on sihitud osa President Bideni 1,75 triljoni USD suurusest rahastuspaketist, mis peaks pakkuma laiemat ning taskukohast juurdepääsu lastehoiule. Seda sotsiaal- ja rohepöörde paketti pole suudetud veel vastu võtta, ent jaanuaris lähevad Demokraadid sellega uuele katsele.

Paljusid ameeriklasi heidutab tööturule naasmast nii ebakindlus ühe uute COVID tüvede pärast kui ka muutunud töökorraldus, mis eeldab sageli kodus töötamist. Näiteks kirjeldatakse meedias palju nö Zoomi väsimust. Inimesed hindasid oma tööd enne COVID kriisi kõrgelt, sest see pakkus vaheldusrikkust oma vormides (tööreisid, vahetud kohtumised jne.). Kui täna peab 99% tööst tegema kodust kas üksinda arvutis või siis Zoomi koosolekutel, ei paku töö enam rahuldust. Kuna kodukontorisse suunati peamiselt kõrgema sissetuleku ja elatustasemega töötajad, siis on nemad kergemakäelisemalt valmis tööturult lahkuma, ükskõik kas minnes enneaegselt pensionile või hoopis mõnd uut lihtsamat ametit õppima. Näiteks nagu aedniku amet, mida saab ka COVIDi ajal normaalsetes oludes teha ja mida võib olla keegi rohkem valmis tegema rõõmu kui raha pärast.

USA leibkondade jõukuse märkimisväärne kasv tänu föderaalvalitsuse COVIDi otsetoetustele ja aktsiaturgude pöörasele rallile (vaata joonist) on inimeste tööturult väljatõmbamise motiive veelgi tugevdanud. Iseenesest on madalamate tuludetsiilide inimeste võimaluste suurendamine laias plaanis väga tervitatav, kuna varanduslik ebavõrdsus on USAs üks arenenud majanduste kõrgemaid. Teisalt saavad kriisitoetused ühel hetkel otsa ning töö omamisest saab taas pakiline reaalsus. Kuidas motiveerida madalapalgalisi, väheste kutseoskustega inimesi tööturule naasma?

Allikas: BSA Research 02.12.2021

Föderaalse minimaalse tunnitasu määra tõstmine 15 USD tasemele on USAs veel mägede taga, aga sel aastal jõustas President Biden seaduse, mille alusel saavad föderaalhangetel osaleda vaid ettevõtted, kus miinimumpalk on vähemalt 15 USD. Samas on mitmed USA toiduketid (Chipotle) ja kaubandusettevõtted tõstnud oma miinimumpalga juba 15 USD/h peale. Chipotle'st, millel on hetkel ca 2,800 restorani ja ca 100,000 töötajat, on majandusuudistest palju juttu olnud, kuna neil on plaanis pakkuda oma töötajatele ka võimalust saada 4 tööaasta möödumisel restoranide kaasomanikeks ja hakata saama aastatulu kuni ca 100,000 USD (loe siit). Jefferies analüütik Andy Barish rõhutab, et palgainflatsioon on USAs reaalne ja ta peab Chipotle sammu väga tugevaks eeliseks oma inimkapitali hoidmisel võrreldes teiste toidukettidega.

Keskpikas perspektiivis ei saa tähelepanuta jätta suundumust, kus töökäte nappus sunnib ettevõtteid meeleheitlikult otsima võimalusi oma tegevuse automatiseerimiseks. USA maksukoodeks on vastavate kapitaliinvesteeringute tegemiseks väga toetav. Suuremate tehnoloogilist läbimurrete korral erinevates majandusharudes nõrgendab see töötajate positsioone tööturul.

Jätame aga nüüd Ameerika selja taha ja heidame pilgu Euroopale. Selle nädala ECB Governing Council kohtumine rahapoliitikasse liiga palju selgust ei toonud. Jätkuvalt ei näe ECB vajadust intressimäärade tõusuks 2022 aasta jooksul, Kuigi PEPP võlakirjaostuprogramm lõpetatakse 2022 märtsi lõpuks, siis asendatakse see nö vana APP programmiga kuigi väiksemas mahus kui viimasel ajal ollakse harjutud nägema. Vaata joonist ECB ootuste kohta inflatsioonile eurotsoonis.


Allikas: Bloomberg

ECB otsuseid inflatsiooni osas tuleb vaadelda ka oluliselt teistsugususe pildi läbi, mis avaneb tööturul. Allolev joonis, mis on koostatud BSA analüütikute poolt, näitab selgelt, et probleem nr 1 on tarneahelad. Tööjõu saadavus on oluliselt vähema tähtsusega, aga murettekitavalt kasvavas trendis.


Allikas: BSA Research 02.12.2021

Oluline erisus USA ja eurotsooni võimalike arengute vahel on tõsiasi, et USA's on kollektiivlepingute roll palkade kujunemisel väga väike. Tegemist on tugevalt neoliberaalsete töösuhete mustriga. Eurotsoonis mõjutavad oluliselt palkade kujundamise suurt pilti kollektiivlepingutega paika pandud töötasud, mis on märksa hillitsetumalt kasvamas. Selline asjade seis on iseloomulik pigem keinesiasmi paradigmale kui neoliberaalsele. Vaata joonist.


Allikas: BSA Research 02.12.2021

Sharpminderi spekulatiivne tähelepanek on, et Balti riigid oma postsovjetliku pärandiga, mis hoidub kollektiivlepingutest ja tugineb iga töövõtja individuaalsele kauplemisvõimele, sarnaneb pigem USA ja UK tööturuga, kus palgad kujunevad suhteliselt vabalt ja ka inflatsioon on kõrgem. Lääne-Euroopa ja Põhjala riigid, kus kollektiivlepingute süsteem on tugevamalt juurdunud, on ka inflatsioon mõõdukam, kuna palgad ei survesta nii palju (tootja)hindu. Hinnakasvu veavad siin tarne- ja energiaprobleemid, seda eriti väikestes majandustes.

Kui ECB on hoidnud viimaste kuude arengute foonil madalat profiili, siis Euroopa Komisjon (EK) paneb üksteise järel letti initsiatiive, mis kõik on suunatud töösuhete ulatuslikumale reguleerimisele. Ühiseks nimetajaks nendele algatustele on 'platvormidele' päitsete pähe panemine ning palgavaesuse leevendamine. Seega ei ole EK kuidagi moondunud marksistlikuks agentuuriks, kes tahab rikastelt vara ära võtta, nende eesmärk on tööturu alumisi palgadetsiile rohkem järgi aidata. Mida siis tuleval aastal Brüsselist oodata on?

Esiteks, Euroopa miinimumpalga direktiiv (loe siit), mis on juba mõnda aega menetluses olnud ja äsja (6. detsembril 2021) sai EPSCO-lt (liikmesriikide töö- ja sotsiaalküsimuste ministrite nõukogu) mandaadi seaduseelnõuga Euroopa Parlamenti minna. EL on loomulikult ka poliitiline ühendus ja tulised vaidlused selle üle, kui konkreetseks või 'ümmarguseks' direktiiv kujuneb, on alles käimas. Nii on Euroopa Parlamendis ca 100 saadikut 6 fraktsioonis, kes tahaks direktiivi täiendada selliselt, et Euroopa hangetel lubatakse osaleda vaid nende ettevõtetel, asutustel, kus on rakendatud kollektiivlepingud (loe siit). Realistlikuks jäädes arvab Sharpminder, et direktiiv ei muuda kollektiivlepinguid kohustuslikuks, küll aga jääb sisse tungiv soovitus nende haaret ja kasutusala laiendada. Ja eks me tea juba varasematest EL sotsiaalpoliitika suunistest, et 'tungivalt soovituslik' on pea sama siduv kui 'kohustuslik'.

Teiseks, platvormtöö direktiivi ettepanek detsembri algusest (09. detsembril 2021) (loe siit). Kui platvormide reguleerimisel on liikmesriikide valitsused paljuski lasknud 'köiel' lohiseda ja osaliselt on regulaatori vaakumit sunnitud olnud täitma kohtud (nt UK, Hispaanias), siis Euroopa Komisjoni ettepanek on fundamentaalne. Platvormtöötajad tuleb selgete kriteeriumide alusel kvalifitseerida kas töötajaks või FIE'ks kusjuures töövormi tõendamise kohustus on firmal, mitte töötajal. Luubi alla võetakse ka algoritmide kasutamine töö korraldamisel, platvormide tegevusinfo kättesaadavus valitsustele ning eelduste loomine platvormtöötajate ühinguõiguse realiseerimiseks. Kauboikapitalismi aeg platvorm-majanduses on ümber saamas, mis ühest küljest tagab giggeritele võrdsed õigused teiste töötajatega, ent teisalt tuleb tarbijatel olla valmis ka teenuse kallinemiseks.

Kolmandaks, soovitus (10.detsembril 2021) juurutada individuaalsed õpikontod ja mikrokraadid (loe siit). Nendest on Sharminderil plaanis kirjutada tulevikus täpsemalt, sest kunagi Eesti lipulaevaks olnud harduspoliitika on hakanud lonkama lausa igat jalga. Lühidalt on individuaalsete õpikontode sisuks riiklik vautšerite süsteem, mis võimaldab täiskasvanud inimesel valida endale tasuta täiendkoolitusi oma kontol oleva koolitusraha eest. EK plaani järgi peaks igal aastal ennast koolitama vähemalt 60% tööealisest elanikkonnast. Kui siiani kasutati õpikontosid mõnedes riikides töötute täiendõppeks, siis nüüd on mastaap sootuks teine. Näiteks Eestis tähendab see aastas koolipingis ca 420 000 inimest. Kust niisuguse megaplaani jaoks rahastus võetakse, on iga riigi enda otsustada. Selge on vaid üks - õppija jaoks peab see olema tasuta.

ReKe valitsus hoiab EK algatuste osas suu kohe väga kõvasti lukus ja mingit infot meediasse ei jõua. Ju pole need teemad meelepärased ja tahaks ikka vanaviisi, fiskaalortodoksia lainel edasi kulgeda. Paraku muutub see üha enam elukaugeks soovmõtlemiseks, sest kui muutub USA ja EL, siis millised valikud meile jäävad? Panime kokku kõige üldisemad muutujad, mille põhjal on vaja poliitikat kujundada. Vaata tabelit.







Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid