Estoni Kohver: ma ei pea kellast kellani kuskil olema. Seda ei tahaks ära müüa. Kuigi palgaraha on alati lihtne raha

Kui keegi veel ei tea, siis Estoni Kohver on päikseprillidega räppar bändist 5MIINUST. Kui Kohver prillid ära võtab, on ta reklaami taustaga tüüp nimega Kris, kes töötas aastaid agentuuris Division. Intervjuu temaga ilmus TULI veebilehel.

Kris, kas sa oled sündinud reklaamimees?

Ma ei tea. Asi on pigem selles, et mulle ei meeldi eriti mitte miski. Ja oma ansamblite müümine ja rämmari brändi juhtimine on enamvähem ainus asi, mis mulle meeldib ja mis mul välja tuleb. Samuti pole mul püsivust ja fookusega on ka lood kehvasti. Ühtlasi ei pea ma end mingiks eriliseks kunstnikuks ja teisalt mu jaoks on sageli juba kahekordsete numbritega arvutamine suht keeruline.

Aga reklaam on selline valdkond, kus ei pea olema päris kunstnik ega päris ärimees ja tegeled piisavalt paljude erinevate asjadega. Projektides on vaheldust. Vähemalt agentuuris. Lihtne elu!

Tegelikult on vähe inimesi, kelle jaoks on reklaamitöö kirg. Tihti teenitakse reklaamiga plekki, et edasi teha oma päris asja. Olgu selleks muusika või maalimine. Minul omakorda polegi ühtegi sellist päris kirge olnudki. Tõsi, jalgpalli viitsin küll vaadata... Aga ainult siis, kui Dortmund mängib.

Üldiselt on pop rääkida, et reklaamis on vaja kõvasti loovust. Kas ego on ka selline omadus, mida on tegelikult väga vaja? Kas sul on kõrge ego ja usud endasse kohe väga?

Ei usu. Mitte keegi ei usu endasse. Mida rohkem nende läbilöönud ja tipus inimestega õlgu hõõrud, seda rohkem saad aru, et kõigil on enda suhtes kahtlused ja keegi ei ole tegelikult lõpuni endas kindel. Fassaad on lihtsalt kõva. Nõrkusi ei tohi välja näidata. Minul on pidevalt sees suur kõhklus. Lähen õhtul magama ja mõtlen päris tihti, et mis asjaga me üldse tegeleme? Kellele seda tegelikult vaja on? Kui kaua see kestab? Kas see debiilne pole?

Ja ma arvan, et ego pole oluline. Pealehakkamist on vaja. Häbi ei tohi olla küsida. Peab olema vali ja jõuline, aga see ei tähenda, et sul oleks jõhker ego. See on viis, kuidas ajada asju loovtööstuses. Kui istud vaikselt ja maalid oma lillekesi... Olgu, istu, aga kes need lillekesed maha müüb? Kes need galeriidesse surub?

„Pealtnägija" saates ütlesid, et agentuuritöö on ambitsioonika inimese kohvik. Kas pärast seda tulid agentuuri või kohviku inimesed küsima ka, et mida sa ajad?

Ei. Ma usun, et kõik saavad aru, mida see tähendab. Ise kartsin, et äkki kohvikurahvas tunneb end riivatuna, aga tegelikult on mõte ju selge. Tean inimesi, kes teevad hospitality't väga tummise leegiga ja andunult, aga väga suure osa inimeste jaoks on kohvik hüppelauaks päris ellu. Loovatel algab tihti päris elu sealt, et saad reklaamiagentuuris jala ukse vahele.

Millal sa agentuurist ära tulid?

Äkki 2016?

Ehk see läheb üsna täpselt kokku 5MIINUST algusega?

Kui reaalsus on see, et tööandja maksab töötajale täiskoha eest, aga töötaja läbilaskevõime on heal juhul 0.5 kohta, sest booking'uid ja muid bänditegemisi on nii palju, et ei jõua vabast ajast ära teha, siis see ei ole kuigi õiglane tööandja suhtes. Sorri, Urmas.

Kas agentuuri elu oli äge? Võrreldes näiteks agentuurijärgse eluga.

Ikka. Aga agentuurijärgses elus naudin seda, et ma ei pea kuskil olema mingist ajast mingi ajani. Ja ma sõltun suuresti iseendast. See on äge. Seda ei tahaks ära müüa. Kuigi palgaraha on alati lihtne raha.

Aga ma arvan, et ma ei olnud ka muidu liiga hea töötaja. Olin ikka väga roheline ja koguaeg kahtlesin endas. See sööb seest. Kunagi ei ole kindel, kas töö on piisavalt hea. Minu puhul tõenäoliselt polnudki tööd eriti head. Ma lihtsalt ei saanud tol hetkel liiga hästi aru, mida ma teen. Võibolla oleks pidanud rohkem Rain Pikandit tüütama, et ütle, kuidas on õige ja mis teha tuleb, aga mingi sisemine kohustus oli, nagu peaks ise hakkama saama oma tööga ja mitte olema selline eit.

Kas sinu ajal pandi agentuuris träänsi ja tehti ikka pulli ka?

See jäi vist rohkem 90ndatesse.

Su jaoks oli see ikkagi üheksast viieni töö, mitte elustiil?

Pulli sai ka, aga inimesed said aru, et eelkõige on see ikkagi töökoht. Eks ajad olid muutunud. Ma kujutan ette, et kuskil noorema kollektiiviga ettevõttes võib täna ka leida süsteemi, kus tina panemine ja loovus käivad käsikäes. Meil ei käinud igal juhul.

Milline oli su enda töödest kõige ägedam?

Kõige viimane mõte oligi vist kõige ägedam. Äkki oli tellijaks sotsiaalministeerium ja nende kampaania briif oli stiilis, et võta puudega inimesi tööle.

Käisime ja kohtusime puuetega inimeste liiduga. Olime koosolekul ja siis klikkis, et oleks ülikõva, kui laseks kogu selle kampaania teha puuetega inimestel. Et me tõestaks tegudega, mitte ei targutaks. Et võtakski puudega copywriteri, disaineri, fotograafi ja kampaania kandev osa oleks see case study, kuidas nad kampaaniat teeks. Ma arvan, et see oli mu üks kõige paremaid mõtteid. Ja need prindid ja klipid, mis seal välja sai mõeldud, olid ka päris pull seeria.

Kurt tüüp treipingil. Copy: Lärmakas keskkond. Pole probleemi.

Ratastoolis vend kontoris. Copy: Istuv töö mulle sobib.

Jne...

Aga see pitch oli viimane asi, mis minu osalusel tehtud sai. Lõpptulemus oli nagu Eesti sotsiaalkampaaniad tol ajal ikka.

Kui tähtsat rolli mängis Tallinna ülikool? Mõni ütleb, et reklaamiõpe on ajaraisk, teine väidab, et see on elu parim aeg.

Ma ei tea, mis seal praegu toimub. Aga ma olen alati olnud seda meelt, et ülikool on tegelt üks suur networking event. Ma tulin Tartust. Ei teadnud Tallinnast põhimõtteliselt kedagi. Õnneks sain ülikoolist ühiste huvide tõttu jutule ja hiljem väga heaks sõbraks Hendrik Mägiga. Ühised huvid olid aga kõik, mis toimus väljaspool kooli. Tossutamine, pokker, Venice beach'ist unistamine, „Dudesons'i" vahtimine ja Turbonegro „Sailor Man'i" jauramine. Aga läbi tema tekkisid mu ellu ülitähtsad tutvused. Mihkel Ambre kutsus, et Division otsib copyt. Tema kaudu sain lõpuks Divisioni tööle.

Ehk ülikool tekitas sinu jaoks võrgustiku.

Kõige suurem roll on tutvustel. Õpid koolis tundma inimesi, kes hakkavad seal valdkonnas kunagi möllama. Neid inimesi on hea tunda. Üldse on inimesi hea tunda.

Ülikoolis sai muuhulgas selgeks, et reklaam ei ole mingi litutamine, et mõtlen lihtsalt välja ühe laheda mõtte ja panen logo alla. Iga mõte ei ole idee. See peab päriselt olema loogiline ja efektiivne. See peab ütlema õiget asja, näitama õiget pilti, tekitama õiged seosed. Teooria on seal asjalik. Ja tegelikult, kui Linnarit kuulata, siis seal on ivaga momente küll ja veel.

Kõige suurem puudus oli aga see, et meie õppetöö oli hästi teoreetiline. Samal ajal nägin, et need, kes käisid EKAs, said väga palju praktikat. Sellest on vähe abi, kui inimesed lihtsalt räägivad. Ülikoolis tuleb õppida põruma ja käed küljes tööd tegema. Agentuurides praktikaprogrammidel käima. Sellest, et õppekavas on terve aasta peale üks pitch, tegelikult ei piisa, et asjast aimu saada.

Tartu Ülikooli kehakultuuris olevat olnud õppeaine Teoreetiline Ujumine. No ma võin sulle rääkida, kuidas käib ujumine, aga kui sa vette ei lähe, siis on sellest teoreetilisest ujumisest vähe kasu.

5MIINUST tekkis juhuslikult kuskil Võsu rämmaril. Loogiliselt võttes poleks pidanud sellest saama mitte midagi märkimisväärset. Ilmselt ei osanud te seda räpivärki ka eriti.

Ega ei osanudki. Korea oskas. Teised ei osanud.

Aga kust kohast see asi kasvama hakkas ja miks või kuidas muutus 5MIINUST nii suureks brändiks? Kuidas kukkus nii suvalisest asjast välja nii normaalne asi?

Mu bändikaaslane Põhja-Korea rääkis, et Eeva Talsi rääkis, et toimiva bändi tegemiseks on vaja kolmest asjast vähemalt kaks: head seltskonda, head mussi ja raha. Kui sul on hea seltskond ja hea raha, aga sitt muss, siis toimib. Tahetakse teha. Kui on olemas muss ja raha, siis toimib. On stiimulid. Kui olemas seltskond ja muss, siis ikka toimib.

Meil ei olnud alguses plekki. Aga meil oli hea seltskond ja enda meelest päris hea muss. Meile tundus, et ta on selline nutikas. Kui kuulata, siis me ei pannud suvaliselt roppe sõnu ritta, vaid roppude sõnade vaheline osa oli nutikalt üles ehitatud ja viited olid asjadele, millest debiilid ei teadnud. Lolli mussi tegemiseks ei tohi ise idioot olla. Seda on kuulda. Ja osade tänapäeva artistide tekstidest sa saad aru, et tegemist ei ole kõige kirkamate kriitidega.

Ühesõnaga. Meil oli lõbus ja meile tundus, et mingi sära asjas on. Mingi hetk hammustasin läbi, et võiks teha plaadi, aga kui juba teha, siis võiks teha niimoodi, et see jätaks jälje. Ma ei viitsi teha asju lihtsalt tegemise pärast.

Sa oled jalkavend ja tead väga hästi, miks kadus Nõmme Kalju särgilt nende eelmine sponsor. Sa teadsid väga hästi ka seda, kuidas sõna rämmar läheb kokku Kalju aastatetaguse probleemi ehk kokaiiniärikatega.

Ja kuidas rämmar seostub sellega, et Kuno Tehva on olnud ka kõva ööklubide omanik.

Just. Miks te panite sinna särgile sõna rämmar?

Sest see on rämmar! Mina ja inimesed mu ümber oleme suured jalkafännid. Ja nüüd meil on põhjust päriselt ühele Eesti klubile pöialt hoida. Welco poolt olen ka, sest tuttavad poisid toimetavad ja on ambitsioonikad.

Aga kõrgemal tasemel... Ma olen Tartu poiss, aga Tammeka poolt ma ju pole, sest nad on pasad. Nüüd on mul Kalju, kellele kaasa elada.

Kalju puhul läks tegelikult nii, et tegime diili ära ja alles siis hakkasime mõtlema, et kurat.

Ma olin täitsa kindel, et te meelega võtsite kõige rämmarima klubi ja panite särgile oma logo.

Me tõesti ei mõelnud, et hakkame Kalju hämaramal poolel liugu laskma. Mõtlesime ikka hoopis lihtsamalt. Meile meeldib jalgpall. Pull oleks olla särgi peal. Ja me saame rämmarile nähtavust. Tõenäoliselt tuleb see ju kasuks ka tupsu ja energiajoogi müügile.

Ehk siis sa väidad kindlalt, et te ei tõmmanud Kuno Tehvat kuidagi haneks ja ei kasuta Kalju minevikumuresid enda kasuks ära?

Kuno on nii rets ärimees, et meiesugused kaks debiili ei saagi teda kuidagi orki tõmmata. Kuno on paljas ärimees.

Jalka ja rämmar jäävad pikemalt seotuks?

Jah, see on pikem koostöö.

Mingi raha ka teie ja Kalju vahel liigub?

Me müüme neile oma keha ja aju. Nemad hoiavad meid pildis ja meie oleme nende jaoks alati olemas, kui on vaja lapsi trenni kutsuda või mängudel pulli teha.

Loe pikemat lugu TULI kodulehelt.