Jaan on hingelt elektroonikainsener, kes koos oma tiimiga on kasvatanud Krakuli viimaste aastatega vingeks rahvusvaheliseks asjade interneti arendusettevõtteks. Lisaks NASA projektile on laiemalt tuntud lahendustest Krakul kaasa löönud näiteks Barkingu nutikate parklate, BiKeepi nutikate rattaparklate, Starshipi pakirobotite ja AuveTechi isesõitvate busside loomisel. Samuti on ettevõtte loodud lahendus kasutusel Valnese nutikates ukselukkudes. Ja näiteks koostöös WeCheer.io-ga ehitas Krakuli meeskond maailma esimese nutika õllepudeliavaja. Niiet tegemist on väga ägeda ettevõtmisega. Jaani on mõne aasta eest tunnustatud ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja Swedbanki aasta noore ettevõtja tiitliga. Ühesõnaga – mul oli ülimalt hea meel omada võimalust Jaaniga tunnike koos veeta ning temaga juhtimisest ja juhiks olemisest mõtteid põrgatada.

1x
00:00

“Kui esitada küsimus, kuidas vähendada tiimi sõltuvussuhet juhist ja tõsta tiimi iseseisvust, siis selles küsimuses sisaldub eeldus, et justkui ilma juhita tiim ei saaks omadega hakkama. Mulle tundub, et me ei tohiks tähtsustada üle juhi rolli ja peaksime mitte alahindama iga tiimiliikme rolli. Meil on siin ju enamus kõrgharitud inimesed, kes suudavad panna õhtul magama minnes endale äratuse, et ärgata hommikul üles kindlal ajal, kasida ennast ära, teha süüa, tulla mööndustega õigeks ajaks tööle ning siis teha seda, mis ta on lubanud teha. Ehk oma elu ta saab ju elatud, mis nõuab omajagu enesedistsipliini, aja planeerimist jne. Mulle tundub kuidagi üleolev mõte, et ilma juhita see inimene ei saaks tööl hakkama. Minu sotsiaaldemokraatlik utoopia, kui nii võib väljendada, on see, et kui me paneks viis inimest ühte ruumi ja ütleks neile, kuhu suunas liikuda, siis see tiim hakkab iseseisvalt õiges suunas toimetama ilma mingi suurema juhtimisliku sekkumiseta. Ma isegi ütleks, et sellise igapäevatöö käimashoidmise vaates võib juht olla pigem takistav tegur. Juhi ülesanne on võimalikult vähe tiimile ette jääda ja pigem aidata tiimi erinevate takistuste teelt eest ära koristamisel.” – Jaan Hendrik Murumets.