Mitmed ehitusettevõtted on avaldanud meedias tõsist muret koroonapandeemiast alguse saanud ehitusmaterjalide järsu hinnatõusu üle. Hinnaleevendust ei paista aga kusagilt, vaid Venemaa agressioonist Ukraina vastu on oodata materjalide hüppelist kallinemist veelgi enam. Ehitusettevõtjad kurdavad, et enam ei ole küsimus kasumliku tegutsemise võimalikkusest, vaid suurenenud materjalikulu seab juba ohtu ettevõtete majandusliku jätkusuutlikkuse ning edasise eksisteerimise. Sellest kõigest kirjutas Ärileht ka oma tänases lehes loo.

Materjalide ja kütuse hinnatõus põhjustab tõsiseid raskuseid
Kuna riigihanke võistlev iseloom soosib väiksemat kasumimarginaali ja pigem optimistlikku vaadet lepinguga võetavatele riskidele, siis on võimalik „puhver“ lepingu täitmisel ilmnenud ootamatute kulude leevendamiseks paraku ebapiisav. Nii on küllaltki tõenäoline, et peagi võime ehitussektoris näha suurt pankrotilainet.

Tõsised probleemid esinevad isegi sektorites (nt bussiveosektoris), kus on levinud hinnatõusude kompenseerimiseks indekseerimis-mehhanismide kasutamine. AS Sebe juhtaja hr Kaljuste selgitas hiljuti Delfile antud kommentaaris, et praegustes lepingutes sisalduvad indekseerimisvalemid toimivad stabiilses hinnakeskkonnas, kuid mitte sellises, kus hinnad muutuvad nii palju ja ootamatult järsku.

Hankijate käed on seotud
Kui erasektoris on vähemalt lootust jõuda hinnaleevenduseks tellijaga mõistlikule kokkuleppele, hoiavad riigihankelepingute tellijad ranget joont. Ettepanekule lepingutingimuste ümber-vaatamiseks viitavad hankijad ettevõtja vastutusele pakkumuse õigel hinnastamisel ning lepingus ettenähtud riskide jaotusele. Kuna järsk hinnatõus ei kvalifitseeru senise kohtupraktika järgi ka Force Majore’na, muudavad hankijad olukorra veelgi hullemaks sellega, et hinnatõusust tingitud lepingu täitmise raskustele reageeritakse täies mahus sanktsioonide rakendamisega.

Kusjuures hankijate range hoiak ei ole tihti tingitud suuremast ükskõiksusest või empaatiavõime puudumisest, vaid asjaolust, et riigihankelepingute puhul on nende käed ettevõtjale vastutulekuks küllaltki seotud. Riigihanke õiguses kehtivad reeglid ei luba hankelepinguid iga hinnatõusu peale kohe muutma asuda. Igasugustes ettevõtjat soodustavates muudatustes nähakse ohtu pakkujate võrdsele kohtlemisele, kuna eeldatakse, et muudatusest teadmise korral võinuksid teiste pakkujate pakkumuste sisu ning seega ka riigihankemenetluse tulem olla teine.

Ebaseadusliku muudatusega nõustumine võib tingida lepingumuudatuse tühiseks tunnistamise kui ka hankija haldusvastutuse väärteomenetluses. Seega, kui hankijad ka mõistavad lepingupartneri muret ja isegi sooviksid talle vastu tulla, kardavad nad eksida lepingute muutmist reguleerivate piirangute vastu.

Riigikohtu hiljutine lahend annab lootust

Siiski, eelmise aasta novembris Riigikohtu poolt avaliku liiniveo lepingu suhtes tehtud lahend annab lootust, et ka riigihanke tulemusena sõlmitud lepingute puhul on hankijatel võimalik arvesse võtta hinnatõusuga seotud argumente. Seda vaatamata seni hankepraktikas juurdunud arusaamale, et igasugune hinnatõus on alati lepingu täitja risk, mis peab olema lepingu hinna sisse juba ette arvestatud.

Riigikohus selgitas, et hankemenetluse põhimõtted ja sätted suunavad ettevõtjaid tegema pakkumusi võimalikult omahinna lähedalt. Seetõttu on loomulik, et majanduskeskkonna olulisel muutumisel võivad konkurentsivõimelise pakkumuse teinud avaliku liiniveo vedajad sattuda raskesse olukorda. Kui vedajad peaks hinnapakkumust tehes arvestama mistahes teoreetiliselt võimalike kulude suurenemisega, tõstaks see pakkumuste hinda ja haldusülesande täitmise kulusid. Hankijatel on seepärast kokkuvõttes soodsam hoida pakkujate risk mõislikul tasemel ja reageerida majanduskeskkonna muutustele põhjendatud juhtudel lepingu tingimuste ajakohastamisega.

Seega kohustas Riigikohus hankijat analüüsima, kas vedajal oli mõistlikult võimalik ette näha, millises ulatuses tema tegevuskulud muutuvad. Riigikohus rõhutas, et olukorras, kus mõistlikult mitte-ettenähtavad uued asjaolud võivad anda teenuse osutajale aluse taotleda lepingu lõpetamist või muutmist, tuleb neid lahendusi õiglaselt kaaluda.

Abi võib saada ka lepingutingimuste ühepoolse muutmisega
Kui hankijad ei ole siiski valmis ühise laua taha tulema ning mõistlikku lahendust leidma, siis tasuks ettevõtjal kaaluda/proovida lepingu tingimuste muutmist ühepoolse avalduse alusel. Nimelt võib võlaõigusseaduse kohaselt nõuda kahjustatud lepingupool teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist, kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt.

Kuigi asjaomasele alusele tuginemine lepingu tingimuste muutmiseks või ka lepingu lõpetamiseks on väga erandlik ning allub täiendavatele eeldustele ja piirangutele, võib see ilmselgelt ebaõiglase ning ebamõistliku olukorra vastu ka kohtu silmis paika pidada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid