SHARPMINDER | Analüüs. Ees ootab toidu enneolematu kallinemine. Lehmani kaasuse kordumine pole kaugeltki välistatud

Putin alustas sõda Ukraina vastu 24.02. varahommikul. Enesekindlalt, uskudes kiiret ja lihtsat võitu. Nagu ka avapildil kujutatud Hitler, kes rõõmsal näol tervitas 1939 aasta sügisel Poola marssivaid Saksa sõdureid. Me teame, kui kurvalt see kõik tema jaoks lõppes.

Mitte ainult sõjaliselt, vaid ka majanduslikult Saksamaale ja kogu maailmale. Euroopa ülesehitamiseks pärast Teist Maailmasõda oli vaja Marshalli plaani. Täna, 24.03. on käimas Putini sõja 29. päev ja lõppu ei paista. Prantsusmaa rahandusministri Bruno Le Maire sõnul on Lääneriigid omakorda avanud majandus/finantssõja Venemaa vastu. Seda resoluutsemalt kui keegi enne sõja puhkemist oskas ennustada. Kogu Vene-Ukraina sõja kõiki majanduslike mõjusid, mis üldjuhul on vaid negatiivsed, ei oska ilmselt keegi veel kokku lüüa.

Sharpminder on eelmise aasta talvest oma tormilugude sarjas kirjutanud inflatsioonist, võimalikust majandussurutisest, stagflatsioonist. Ilmselt paljud lugesid seda küll huviga, aga vähesed uskusid, et võime jõuda sellisesse olukorda, kus inflatsioon on kõrge ja kiirenemas, majanduskasvu ootused kärbuvad silmanähtavalt ja paljude majandusanalüütikute huulilt kõlab stagflatsiooni hoiatus. Elu ümberringi tundus olevat oluliselt rõõmsam ja need teemad kauged, justkui teiselt planeedilt. Tunnistagem, et Sharpminder pole rõõmus, et need meie skeptilised ennustused hakkavad täide minema. Need tähendavad paljudele inimestele võimalikku tööta jäämist, palga ostujõu kahanemist, võib-olla kodude kaotamist ja palju muud ebameeldivat. Rääkimata hetke sõjakoledustest Ukrainas ja ühe suurenevast ebakindlusest Ida-Euroopas ja seda ka koduses Eestis.

Vaatame seekord maailmamajanduse temaatikat läbi toormeturgude prisma, kuna see valdkond on kõige kriitilisem riikide hakkamasaamisel uue majanduspoliitilise reaalsusega.

Järjelugudes vaatame majanduskasvu perspektiive ja inflatsiooni ning heidame pilgu aktsiaturgudele. Aga alustame toormeturgudest.

Ukraina sõda on kindlasti Musta luige sündmus majanduses ja võrreldav enesetaputerroristi käitumisega, keda ei huvita oma tegevuse tagajärjed. Just toormeturgudel annab sõda kõige teravamalt ja pikaajalisemalt tunda.

Venemaa naftaeksport on ca 6% maailmaturu kogumahust ja võrreldav sellega, milline oli Kuveidi roll naftaturul enne Lahesõda. Lahesõja tagajärjel naftahinnad pea kahekordistusid 20'lt US dollarilt 40'le. Täna suudavad USA ja Kanada oma tootmisvõimsusi kasvatada, kasvõi põlevkivi suurema kasutamisega ja neil on võimalus kriisist kiiremini väljuda. Sama ei päde Euroopa osas, mis seni on olnud tugevalt sõltuv Venemaa naftatoodangu ja gaasi ekspordist. Venemaa energiakandjatest lahti haakimine pole kerge ja ei saa sündida üleöö. Samas on esimesed sammud juba astutud. Esmaspäevane Financial Times kirjutas (loe siit, paywall), et Saksamaa on sõlminud pikaajalise vedelgaasi tarnete lepingu Qatariga, kuigi tehingu üksikasju ei avaldatud. Britid sihivad oma energiavajaduste rahuldamiseks lisaks Araabia riikidele ka Põhjamere gaasi- ja naftavarusid. Sellele vaatamata on Euroopa sõltuvus Vene gaasist märkimisväärne. Vaata joonist.

Allikas: FT

Toormeturud on tänasel päeval üha volatiilsemad koos jätkuva hinnakasvu trendiga. Nikli hind tõusis ühel päeval lausa 250%. Vaata graafikut.

Allikas: Bloomberg

Bloomberg Commodity Spot indeks, mis näitab toormehindade muutumist tervikuna, kasvas märtsi esimese pooles ühe nädala jooksul rohkem kui 13%, mis on suurim nädalane tõus, kogu 60 aastases aegreas, mille jooksul neid andmeid on üldse kogutud (loe täpsemalt siit, paywall).

Allikas: Bloomberg

Kõrged ja volatiilsed toormehinnad esitavad väga suure väljakutse toormeturul kauplejatele. Nad toetuvad oma äris paljuski pangakrediidile, et rahastada oma toormekoormaid (nafta, nisu, alumiinium jne.). Kui toormehinnad kasvavad, siis on vaja ka rohkem pangakrediiti. Kui eelmise aasta detsembri alguses maksis tüüpiline 2 miljoni barreline naftasaadetis ca 140 miljonit USD, siis nüüd maksab sama kogus pea 280 miljonit USD. Toormekauplejad juhivad oma riske derivatiivide turgudel ja ka seal on neil vaja rohkem reaalset raha, et oma lepinguid tagada. Nendel turgudel on kasvanud igapäevased (sula)rahalised arveldused nn 'variation margin call' , kus derivatiiviga miinuses olev osapool tasub igapäevaselt täiendava tehingu rahastamise kulud (loe lähemalt siit). Eesti keeles ja lihtsalt väljendudes tähendavad sellised 'variation margin callid' kohustust tulevikulepingu hoidjale lisada tagatisraha oma tehingu tagamiseks olukorras, kus turu 'spot' hind liigub kokkulepitud tuletistehingu hinnaga vastassuunas. Sellised 'margin callid' võivad olla suuremate turuosaliste puhul (Glencore Plc, Cargill Inc., Vitol Group ja Trafigura Group) juba kuni paar miljardit dollarit päevas. Vaata graafikult, kuidas on muutunud diisli turul esialgse 'margin' hinnad. Viimased peegeldavad tuletistehingu sõlmimisel nõutavaid tagatisi, 'variation margin call' tuleb mängu tehingu kehtivuse ajal, juhul kui kütuse 'spot' hinnad kasvaksid.

Allikas: Bloomberg

Kogu toormeturg on maailma majanduses nö varjatud hiiglane, kus neli suuremat vaala (Glengore jne.) liigutavad turul ca 700 miljardi dollari eest toormeid ja koos väiksemate turuosaliste ja derivatiivilepingutega on selle turusegmendi maht mitmed triljonid USD aastas.

Probleeme selles turusegmendis süvendab ka see asjaolu, et mitmed suurpangad nagu BNP Paribas SA ja ABN Amro Bank NV, on sellelt turult lahkunud väga kõrgete riskide tõttu. Täna toetuvad toormekauplejad oma tehingute rahastamisel sellistele Euroopa pankadele nagu ING Groep NV, Credit Agricole SA, Unicredit SpA ja mõnedele väikematele pankadele. Põhjust muretsemiseks on, sest eelmisel aastal kukkus kokku Singapuri naftakaupleja Hin Leong ja nikliturul sai sõja puhkemisel Ukrainas kõvasti pihta Hiina suurim roostevaba terase tootja Tsingshan Holding Group, mis kuulub Hiina magnaadile Xiang Guangdale. Viimane oli enne sõda tugevalt panustanud nikli hinna langusele Londoni väärtmetalli börsil (LME). Tema päästeoperatsiooni olid lõpuks kaasatud nii Hiina valitsus kui ka LME. Viimane oli sunnitud isegi kauplemise peatama, et lasta olukorral selgineda. Lõpuks leidsid Tsingshani rahastavad pangad koos ettevõttega lahenduse, kuidas katta mitme miljardi dollari suurune auk ettevõtte rahavoos ja tagada ca 100,000 tonni nikli lepingute täitmine.

Juba on näha stressi toormeturgudel kauplejate võlakirjade hinnas, mis on võtnud suuna allapoole ja seda päris arvestataval määral. Vaata joonist.

Allikas: Bloomberg

Omaette lugu on turu likviidsusega. Efektiivne turg eeldab kõrget likviidsust, mis hetkel on kokku kuivamas. Hindade volatiilsus ja geopoliitilised riskid on teinud kauplemise riskid väga kõrgeks. Nii näiteks pani Austraalia valitus embargo Venemaale müüdava alumiiniumi toormele, mis moodustab Venemaa alumiiniumi impordist pea 20%. Embargo aluseks on tõsiasi, et alumiiniumit kasutatakse laialdaselt ka sõjatööstuses, mitte ainult kodumajapidamise tarvikute tootmisel. Selle turu närvilisust kajastab järgnev joonis.

Allikas: Bloomberg

Igal juhul võib taolist toormega kauplejate ja neid rahastavate peamiselt Euroopa pankade kontsentratsiooni pidada võimalikuks süsteemse riski kohaks maailma finantsturgudel. Lehmani kaasuse kordumine pole kaugeltki välistatud.

Vaatame nüüd pisut lähemalt kahte peamist toormeartiklit - naftat ja nisu.

Naftaturud

Põhjaliku ülevaate maailmaturu hetkeseisust viimastel päevadel avaldas International Energy Agency (IEA). Lühikokkuvõtet nende raportist on võimalik lugeda siit. Venemaa on nafta eksportija nr. 1 ja seeläbi omab kahtlemata väga suurt rolli tänases maailmamajanduses. Venemaa naftatoodang moodustab maailma naftaturust ca 11-12%, millest ca 50% läheb ekspordiks. Vaata joonist Venemaa tootmismahtude osas.

Allikas: FT

Venemaa ekspordib hetkel ca 8 miljonit barrelit naftat ja naftasaaduseid päevas (mb/d). Kuigi nafta ja gaas on formaalselt sanktsioonide alt väljas, siis sõja olukorras ei ole paljud naftakauplejad ja -firmad, vedajad ja pangad valmis tegema koostööd Venemaa ja tema ettevõtetega. 8 mb/d'lt võib Venemaa nafta eksport väheneda juba aprilliks ca 3 mb/d võrra. Sellele kiiret asendust ei ole. Vajalikus mahus reserve on vaid Saudi Araabial ja AÜE'l, aga seni pole nad näidanud mingit valmidust muuta OPEC+ raames kokku lepitud tootmismahte ja nende riikide juhid polnud valmis telefonitsi seda teemat President Bideniga isegi arutama.

Sellest johtuvalt on USA asunud tõsiselt suhtlema isegi varasemate paariariikidega nagu Venezuela ja Iraan, et leida vajalik asendus vähenevale Venemaa rollile naftaturul. EL on oma viienda sanktsioonidepaketi raames kaalumas täielikku embargot Venemaa naftasaadustele, ent seni pole selles veel üksmeelt. Vene nafta asendamine muude allikatega on võimalik jämedalt aastases perspektiivis, aga lühiajaliselt näeme me vaid sõja peegeldust nafta hinnas. Vaata graafikut.

Snapshot turust 21.03. kell 15:47. Allikas: Market Insider

Kui sõda Ukrainas ja ebakindlus Vene naftatoodete tarnete osas püsib, siis on see tugev faktor, mis surub hindasid jätkuvalt üles ja Eestis tuleb harjuda üle 2-euroste bensiinihindadega. Samas näitab ülalolev graafik, et 2008 finantskriis ja sellega kaasnenud majandussurutis tõid nafta hinnad järsult alla kuna nõudlus vähenes. Sharpminder on üsna veendunud, et 2022 aasta lõpuks on käes globaalne majandussurutis ja see peaks naftaturu hinnad jälle allapoole pressima.

Paraja hoobi saab ka Venemaa naftatööstus, sest suurte naftafirmade (Shell jt.) ja nafta tehnoloogiafirmade (Halliburton jt.) lahkumine Vene turult mõjutab riigi tootmisvõimsust. Hinnanguliselt oli välismaiste koostööprojektidega hõlmatud ca 15% Vene naftatootmisvõimsustest, kusjuures välisfirmad spetsialiseerusid just keerukamate maardlate kasutusvõtule ja Venemaa enda ettevõtted tegelesid nn. 'plain vanilla' tootmisvõimsustega, kus neil on küllaldane oskusteave ka endal olemas. Naftatehnoloogia firmade lahkumine puudutab pea kogu Venemaa naftatööstust, aga selle mõju ilmneb pigem viitajaga, kuid kestab kauem.

Venemaa naftaeksport kindlasti nulli ei kuku, sest suurematest ostjatest jäävad alles Hiina ja India. Kui Hiinal ja Venemaal on kindlasti erisuhted, siis India on pigem sundviskes, kuna nende majandus ei taluks kõrgemat kui 70 USD/b hinda. India peabki hetkel Venemaaga läbirääkimisi, et viia naftakaubandus kasvõi osaliselt viia ruupia põhiseks. Kuigi hetkel Euroopa veel ostab Vene naftat, siis pole selge kui kauaks? Mida brutaalsemaks läheb Putini sõda, seda kiiremini võidakse kehtestada ka sanktsioonid Vene naftatoodetele. Seetõttu on ka Venemaa sundviskes ja ei saa partnereid ega oma toodete hinda väga mõjutada.

Nisu

Venemaa ja eriti Ukraina on ikka olnud maailma viljaaidaks. Koos annavad nad ca 30% maailma viljatoodangust ja selle asendamine teiste riikide toodanguga pole erinevalt naftasaadustest võimalik. Mike McGlone, Bloomberg Intelligence toormeturgude ekspert, peab peaaegu 100% kindlaks, et vilja hind lükkab globaalse majanduse aasta lõpuks kriisi. Piisab vaid heita pilk nisu hinnagraafikule ja mõelda, et vilja (nisu) hakkab turgudel nappima, et mõista, kui sügav see probleem on.

Allikas: Markets Insider

Esmaspäevases (21.03.) FT's saab lugeda, kuidas on halvenenud Araabia riikide elanike toimetulek, põhjustatuna peamiselt Ukrainast ja Venemaalt imporditava nisu ja taimeõli kallinemisest (loe siit, paywall). Sama puudutab muidugi ka Euroopa turgusid, aga kuna elatustase on Euroopas märksa kõrgem, siis pole king veel hirmus kõvasti pigistama hakanud. Siiski on näiteks Hispaania poodides juba kehtestatud toiduõli ühekordse ostu limiit 5 liitrit ostja kohta.

Venemaa ja ka Valgevene on väga suured väetise tootjad ja sellel on saakide viljakusele pikaajalisem mõju. See ei puuduta USA ja Kanada turge, kus kasutatakse kodumaist väetisetoodangut. Sellele vaatamata on väetiste hinnad kiirelt tõusma hakanud. Vaata hinnagraafikut.

Allikas: FT

Kokkuvõtteks

Sõdadel on ränk hind inimelude mõttes nendele, kes otseselt sõjatandrile viidud või sattunud. Aga suur sõda Euroopas on muutmas ka kogu maailma majanduste väljavaateid. Toormeturgudelt võib suure volatiilsuse ja riskide koondumiste tõttu puhkeda suurem finantskriis. Vilja, väetiste ja energiakandjate hinnašokk viib kõigepealt toidu enneolematu kallinemiseni ja sealt laiemalt ka terve maailmamajanduse langusesse. Kas selleks on stagflatsioon või tõeline majanduskriis, pole hetkel veel selge. Aga sellest juba meie järgmises loos.

Mis on Sharpminder?

Sharpminderi missioon on pakkuda ekspertarvamusi Eesti poliitikatest (policies). Kirjutame eeskätt sotsiaal-, majandus- ja finantsvaldkonnast, aga ka lihtsalt poliitikast (politics) ja ühiskonna arengutest.

Sharpminder on sõltumatu ja teadmistepõhine, blogis avaldatud mõtted ja ideed toetuvad nii akadeemilistele arusaamadele kui ka parimatele praktikatele maailmas. Me kritiseerime, aga pakume ka lahendusi. Me propageerime, aga näitame ka riske ja kitsaskohti.

Kirjutajad

: Anu Toots ja Raul Malmstein