SUUR LUGU | Tõelised oligarhid ja nende seiklused. Seitsme Vene pankuri elusaatused on olnud väga erinevad

Peaminister Viktor Tšernomõrdin astus Venemaa Valges Majas mööda koridori. Teda oli just ametisse tagasi valitud. Kui ta jõudis usteni, mis viisid tema kabinetti, viibis seal ka lühike mustade juustega mees. Tšernomõrdin jäi seisma ning enne teda astus peaministri kabinetti just see lühike mees, peaminister sisenes tema järel.

See stseen, millest on jutustanud üks toonase valitsuse ametnik, kirjeldab hästi, kuhu Venemaa pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli jõudnud. See lühike mees oli Boriss Berezovski, rikas pankur ning väsimatu kombineerija. Ta oli suurepärane näide Vene uue põlvkonna kapitalistist. 

Oli aeg, mil Venemaal algas oligarhide ajastu. Seda väljendit seostatakse küll poliitikat mõjutavate ülirikastega, kel on tihedad sidemed riigi ladvikuga, kuid tegelikult kestis selline aeg Venemaal vaid mõned aastad. Võib aga julgelt öelda, et esimesed oligarhid olid võimsad karakterid, sõõm värsket õhku majanduselus, mida domineerisid väsinud nõukaaegsed tippjuhid, kes ajasid meeletult raha iseenda taskusse ja kelle all mingit progressi näha ei olnud. Nad ei osanud kapitalismi tingimustes toimetada ega ettevõtteid juhtida. Nooremad mehed tulid aga täiesti teiste plaanide ja juttudega. Nende roll Venemaa poliitikate kujundamisel oli toona väga oluline. Võimsamaid neist hakati kutsuma "seitsmeks pankuriks". Kes olid need mehed, kes seisid hea selle eest, et Venemaal ei saaks 90ndate keskel taas võimule kommunistid? Kuidas nad oma rikkuse saavutasid ning oli neid seitse või tegelikult kümme? Nende elusaatused on olnud väga erinevad.