Ukraina sõda on traagiline ja vihale ajav, kuid vägagi õpetlik. Tuhanded süütud ukrainlased surevad, kodudes ja tänavatel. Eurooplased tasuvad aga samal ajal miljarditesse ulatuvaid energiaarveid, mis kütavad Kremli sõjakatelt. Fossiilsetelt kütustelt täielik üleminek pole uues olukorras enam üksnes kliima päästeoperatsioon, vaid üha selgemalt meie kõigi julgeoleku küsimus, mis peab kiire lahenduse leidma. Venemaa tuleb peatada ja kütuste ostmise lõpetamine halvab nende majandust kõige paremal viisil.

Kuidas fossiilkütustega lõpparve teha? Mida vähegi saab, tuleb panna elektril tööle. Mida ei saa, tuleb appi vesinik - mille tootmiseks on samuti elekter tarvilik.

On hea meel näha, et riik on astumas tarvilikke samme, et toetada taastuvenergia tootmist, ent tegelema peab ka tarbimisega. Kütuste tarbimisest moodustavad täna suure osa diislit, bensiini või gaasi kasutavad sõidukid. Kui soovime fossiilsete kütuste kasutamise lõpetada, peame esmalt autopargi elektrifitseerima. Tehnoloogiliselt pole selleks täna enam takistusi, küll aga on takistavaks teguriks sisepõlemismootoritega autodest kallim hind.

Valitsuses heakskiidu saanud ja Riigikogus Euroopa Liidu asjade komisjoni kinnitatud seisukohad Euroopa Komisjoni kliimapaketile sisaldasid toetust plaanile alates 2035. aastast uusi sisepõlemismootoriga autosid turule enam mitte lubada. Samas reaalsete kohapealset transpordisektorit rohelisemaks muutvate sammude poolest oleme ainuke riik Euroopa Liidus, kes elektrisõidukite kiiremat kasutuselevõttu eelmisel aastal ei soodustanud.

Euroopa Autotootjate Ühenduse poolt koostatud ülevaate põhjal on Euroopa Liidus 10 riiki, kes ei ole tänavu pakkunud stiimuleid elektrisõidukite ostmiseks. Enamik neist siiski pakub elektriauto soetamisel mõnda maksualandust või -vabastust - kuid vaid Eestis puudub igasugune meede, mis aitaks tarbijatel või ettevõtetel oma sõiduvahendid vahetada kiiremas tempos keskkonnasõbralike autode vastu.

Samas on mitmete riikide näitel teada, et just riiklikult toetatud programmid on aidanud elektriautode laiemale kasutuselevõtule kaasa. Tuntuim ja edukaim on kindlasti Norra näide, kes juba alates 90ndatest viis sisse esimesed maksusoodustused ja 2000ndatel neid laiendas. Selle tulemuseks on maailma kõige suurema elektriautode osakaaluga riik ning transpordisektori heitmete märkimisväärne vähenemine.

Õnneks möödunud suvel ministeeriumide ja keskkonnainvesteeringute keskuse tellimusel valminud uuring annab siiski lootust, et vähemalt täiselektriliste sõidukite puhul ostutoetuse meede mingil kujul naaseb. Selge on aga see, et võrreldes 2020. aastal läbiviidud toetusvoorudega on mitmeid õppimiskohti, mida uue ostutoetuse väljakujundamisel tuleks arvesse võtta.

Esiteks ei ole pikas perspektiivis kuigi efektiivne meede, mis selgelt ei kata ära väikestki osa nõudlusest sellise toetuse järele. Esimese vooru minutitega täitumine näitas loodetavasti kätte, et päris muutuste elluviimiseks peab olema loodud püsiv võimalus sisepõlemismootoriga sõidukite väljavahetamiseks. Kiiremate näppude voor toodab vaid ebavõrdsust ning tekitab turumoonutusi ajutise kõrgendatud müügi kaudu. Lisaks sellele oli kogu protseduur muudetud taotleja jaoks niivõrd mahukaks, mille ületamine oli juba omaette lävend.

Arvestades seda, et sel aastal on uute elektriautode soetamine saanud sisse seninägematu hoo ning seeläbi on üha jõudu kogumas ka elektriautode järelturg, siis tasuks kindlasti kaaluda toetusmeetme

laiendamist ka kasutatud autode soetamisel. Kui seda rakendada näiteks kasutatud auto Eestisse esmaregistreerimisel, siis aitaks see toetust kasutada ka madalamalt hinnatasemelt ning ei eelistaks niigi suuremate sissetulekutega autoomanikke.

Kasutatud autodele ostutoetuse laiendamisel on ka miinuspooli, näiteks võimalik toetusega manipuleerimine, kuid kättesaadavuse parandamise nimel on toetuse laiendamine kindlasti kaalumist väärt võimalus. Lisaks leitakse loodetavasti võimalus muuta meedet huvitavaks ka suurtele autoparkidele. Eelmise meetme raames oli toetatavate sõidukite piiriks 15, mis suuremate autoparkide vaatest ei ole just kuigi atraktiivne. Elektriautodele üleminekul mängivad suurimat rolli ettevõtete autopargid, näiteks Poolas ostavad 80% elektriautosid just ettevõtted.

Seega - elektriautode ostutoetus on parim meede, et kiirendada üleminekut, ent see peab olema lihtsasti taotletav, tublisti suurema mahuga ja mitte liigselt piirav.

Lisaks ostumeetmele tasub kaaluda riigisektori autopargi täieliku elektrifitseerimist. Tõttöelda, sellega on mõnevõrra algust tehtud, kuid see võiks olla märkimisväärselt ambitsioonikam, et näidata kodanikele eeskuju keskkonnasõbralikule transpordile üleminekul. Samuti tuleks kaaluda omavalitsuste autopargi uuendamisel elektriautode eelistamist.

Toetusmeetmete puhul on välja pakutud ka plaane laadimistaristu väljaarendamiseks, mis ideeliselt ei ole paha mõte, kuid eeldab sisulist läbiarutamist juba turul tegutsevate ettevõtetega. Kuigi 10 aasta tagune ELMO elektriautode ja -taristu projekt oli omal ajal ainulaadne ning progressiivne, siis paraku näitab lähiajalugu, et riik ei ole selliste asjade puhul hea omanik.

ELMO laadimistaristu ehitamisest alates kuni selle müümiseni Eesti Energiale ei tegelenud sellega praktiliselt mitte keegi ning tehnoloogia vananes, kuigi elektriautode võimekus aina suurenes. Seetõttu ei ole harvad tarbijate poolt antud hinnangud, kus ELMO võrku soovitatakse parandada buldooseriga ning midagi targemat ja kaasaegsemat seal välja arendada.

Selle kõrval on aga mitmed laadimistaristu arendajad juba teinud märkimisväärseid pingutusi laadijate kättesaadavaks muutmisel. Kui ka Kirde-Eesti suurematele maanteedele mõned punktid juurde saada, siis on tänaseid vajadusi arvestades avalik laadimisvõrk täiesti piisav. Pigem ongi nüüd küsimus kvaliteedis ja selles, kas sõlmpunktides on meil elektrivõrgus piisavaid läbilaskevõimsusi.

Seega tuleks laadimisvõrgustiku arendamine jätta arvukatele Eestis tegutsevatele erasektori ettevõtetele, kes suudavad oluliselt paindlikumalt rahuldada tarbijate vajadusi ning loovad taristu, mis vastab reaalsetele vajadustele ja pidevalt uueneb. Elektriautode ostutoetuse väljakuulutamiseks on aga viimane hetk. Olgugi see Eesti ainus meede erasõidukite nügimisel rohelisema tuleviku poole.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid