Raivo Vare: mitu kriisi on üksteise seljas. Kokku tuleb hoida, midagi muud teha ei ole
(207)
Viimati kõnelesime teiega pandeemiast. See pole lõppenud, kuigi me selle peale enam ei mõtle. Kas oleme sügisel jälle lõhkise küna ees?
Kõik on pandeemiast nii väsinud ja soovinud nii väga sellest välja tulla, et paljudest asjadest vaadatakse üle. Kui ajada näpuga järge selles, kuidas riigid on piiranguid kasutanud, siis peaks neid praeguste näitajate juures olema palju rohkem, kui tegelikult kehtib. Me kohaneme, ja see on normaalne. Inimkond on pandeemia läbinud keskmiselt iga viiekümne aasta järel ja alati sellest välja tulnud. Sügisel võib tagasilööke muidugi tulla, vähemalt osa teadlasi arvab nii. Tavaliselt kestab pandeemia kolm aastat.
Missugused järeldused teha eilsest Putini kõnest?
See oli madalaprofiililine kõne. See oli katse kinnistada loodud kuvandeid. Ainuke uus oli püüd luua normaalsuse tunnet: et ongi normaalne minna naabrile kallale. Et kui trepikojas elab naaber, kes meile ei meeldi, siis lähme ja lööme ta maha, vägistame tema naise ja tapame ta lapsed. Majandusest ei räägitud mitte midagi, ohvritest läbi lillede. Donbassist räägiti nii, nagu oleks see Venemaa territoorium.
Paar sõna prantslastest ja sakslasest. Macron on välja tulnud uue arusaamaga Euroopast, mis nt Kristi Raigi hinnangul meile ei sobi, sest annab ukrainlastele liiga vähe lootust. Kas olete samal seisukohal?
Eks ta sinnapoole kipub. Macron ikkagi peamiselt kenitleb rahvusvahelises poliitikas. Sellises lähenemises on fundamentaalne viga. Tähtis on näida ja näidata. Öelda midagi välja ja siis hakata mõtlema, kuidas öeldut sisuga täita. Võib-olla tal on seekord mingi läbitöötatud kontseptsioon. Igatahes kumab siit läbi Prantsusmaa soov võtta üle Saksamaast vabaks jäänud Euroopa liidri positsioon. Merkeli-järgne Saksamaa seda rolli selgesti täita ei suuda.
Ärgem unustagem, et Prantsusmaal said parem- ja vasakpoolsed äärmuslased peaaegu 50 protsenti häältest, esimeses voorus kokku isegi rohkem kui Macron. Pärast läksid vasakpoolsed Macroni selja taha.
Sakslasi on kritiseeritud väga palju. Kas nad nüüd saavad lõpuks Vene-Ukraina sõja taustal asjadest niimoodi aru nagu meie või on nad ikka selle poole alles teel?
On teel. Isegi valitsuskoalitsiooni tasemel on näha kolme suhtumist. Rohelised on täiesti „kohal”, võib öelda. Vabad demokraadid on ärihuvide pärast mures ja ettevaatlikud. Sotse segab minevik. Vastastikuse hõlvamise programm – arusaam, et agressorit saab rahustada meist sõltuvusse seadmisega – võeti vastu sotside ajal 1974. Sealt peale aetud poliitikast taandumine on väga keeruline. See suhtumine on läbi põimitud isiklike sidemetega. Paljukirutud Schröder on kogu tänase sotsiaaldemokraatide ladviku vaimne isa, mentor ja kolleeg. Steinmeier oli tema lähedane kaastöötaja. Schröderi ja tema mõtteviisi mõju toimib endiselt.
Aprilli inflatsioon oli ligi 20 protsenti. Kas on loota, et vaesumise kiirteel tuleb ette mõni „lamav politseinik”, mis vaesumise tempot natuke alla võtab, või viib tee siit otse kuristikku?
Ega inflatsioon pole meie ainuke mure. Inflatsioon on kogu arenenud maailma mure, ka arengumaailma mure. Suuresti on see seotud meeletu rahatrükiga, mille mõju eri põhjustel pikalt reaalmajandusse ei jõudnud. Aga nüüd jõudis, ja seda näeme hindades.
Sõda võimendab omalt poolt.
Jah. Samuti logistikaprobleemid, seda muide mitte sõja pärast, vaid pandeemia järelmõjuna. On perfektse tormi aeg, mitu kriisi on üksteisele selga tulnud. Meie ülikõrge inflatsioon on seotud meie enda majanduse eripäraga. Meie majanduses on liiga suur osakaal energiakandjatel ja toidul. See piitsutab inflatsiooninumbrit kõrgemaks kui teistel. Peale Leedu ja Läti on inflatsioon väiksem kõigil naabritel. Ehk siis kolm väikest Baltikumi majandust, kõik sarnase struktuuriga nn järelevõtvad majandused. Järelevõtvate majanduste inflatsioon on alati suurem kui kõrgemini arenenud naabritel.
Mida peaks nüüd peale hakkama üks tavaline eesti pere, mille täiskasvaud on palgast palgani elavad palgatöölised ja millel pole erilisi sääste?
Kui on vähegi mingisugust ressursiülejääki, siis üritatakse seda tavaliselt paigutada pikaajalise väärtusega varadesse, nt kulda või kinnisvarasse. Televiisoritesse, kui soovite. Kui sellist raha ei ole, siis pole muud strateegiat kui kokku hoida. Kokkuhoid, kokkuhoid, kokkuhoid. Nii firmadel kui ka üksikisikutel. Midagi teha ei ole. Ja see on keeruline, sest vahepeal harjusime ära paremate aegadega.
Kellel midagi kõrvale pandud ei ole, see vaatab varem või hiljem riigi poole. Ja meil on järgmisel aastal valimised.
Meile meie enda rahaga kosja tulla on poliitiku püha kohus. Seda näeme kindlasti. Ei saa väita, et see on üdini vale. Kõige raskemas olukorras inimestele tulebki abi osutada. Aga kuidas seda targalt teha ja kui kaugele saab sellega minna? Selge see, et helikopterilt raha külvata ei tohi.
Kiusatus ilmselt tekib.
Ja see on väljakutse. Ega alati ei pea ju andma raha juurde, et inimene toime tuleks. Seda enam, et see aitab hinnatõusule kaasa. On variant ka alandada hinnataset riigi käsutuses olevate instrumentidega. Ehk siis valdavalt maksudega.
Olete hoiatanud stagflatsiooniohu eest. Palun, selgitage, milles see täpsemalt seisneb.
Tavaliselt tõusevad koos majandusarenguga hinnad. Inflatsioonis näeme, et majandus ei arene nii kiiresti kui tõusevad hinnad, nagu praegu. Stagflatsioon on veel halvem olukord, mida makroökonimistid vihkavad: majandus ei kasva, võib isegi kukkuda, aga hinnad lähevad ikka üles. Seda on juhtunud, näiteks Jaapanis oli 20 aastat nii. Võib juhtuda ka meil. Riigieelarvet see muide ei puuduta, see kasvab ikka. Tarbimismahud stagneeruvad, t urg tõmbub kokku. See on väga halb.
Eesti tööjõuturule siseneb hulk ukrainlasi, kes võiksid panustada majanduskasvu. Kuid ilmselt on selle mõju ebaühtlane?
Suures osas majanduses on vaja keeleoskust, mida praegu valdavalt ei ole täiesti arusaadavatel põhjustel. Ukrainlased tahavad keelt õppida, aga see võtab aega, ja selle pärast ei saa nad teha tööd, mida võiksid teha kvalifikatsiooni poolest. Teiseks, nad viibivad siin nii või naa ajutiselt. Ühel konverentsil küsisid minult mitmed tuntud ettevõtjad: kui kaua need ukrainlased siin veel on? Kui sõda lõpeb, lähevad nad suuremalt jaolt koju tagasi. Osa ei saa või ei taha tagasi minna, aga teatavat leevendust nad tööturul pakuvad.
Kui tõenäoliseks peate ohtu, et intressitõusu tulemusena ei pruugi paljud leibkonnad peagi suuta kodulaene teenindada?
USAs on see protsess juba alanud ja FED on teatanud, et kavatseb peagi veel baasintressi tõsta poole protsendi kaupa. Kuni kolme-neljaprotsendine baasintress veel eriti turgu ei mõjuta. Euroopas seda veel lähiajal ei juhtu. Euroopa Keskpank jätkab veel juunini varaostuprogramme. Sealt edasi hakatakse intressi tõstma, aga ilmselt mitte järsult, nii et aasta lõpuks ehk üle ühe protsendi. Oht tekib siis, kui eluasemelaenu intressid jõuavad 5,5 protsendini.
Euroopa Liidu riigid soovivad Vene naftast vabaneda järgmise aasta lõpuks. Kokkulepet veel pole, kas üksmeeleni jõutakse?
Jaa, aga selle hind on kompromiss. Ungari nõuab viit aastat üleminekuaega. Tšehhid ja slovakid tahavad kolme aastat. Kreeka ja Malta soovivad mööndusi laevaliiklusele ja neid on juba tehtud. Euroopa on suuresti kompromissidele üles ehitatud ja küllap need ka seekord leitakse. See võtab aega ja kokkulepe tuleb pehmem, kui peaks olema.
Gaasiga on veel keerulisem. 2027. aastaks, kui vabadus Vene gaasist peaks kätte jõudma, jõuab Venemaa veel ju korda saata kirjeldamatu hulga sigadusi?
Positiivse hõlvamise ajastu loogika maksab nüüd kätte. Venemaa agressiivsus oli selge juba 2008 peale, aga sel ajal veel suurendati energeetilist sõltuvust Venemaast. Müüdi relvi Venemaale. 400 miljonit eurot maksame Venemaale iga jumala päev selle eest, et nad meile gaasi annaksid, 700 miljonit eurot selle eest, et nad meile naftat ja naftatooteid annaksid. Siin on tõepoolest suur vastuolu väärtuste ja reaalpoliitika vahel.
Kes on hea ja kes paha Eleringi ja Alexela vastasseisus? Kas tahab Taavi Veskimägi vendadele Häältele tünga teha või on Hääled liiga ahned ja tahavad riigil naha üle kõrvade tõmmata?
Kui mais kokkulepet ei sõlmita, siis LNG-terminali järgmiseks aastaks ei tule.
Mis siis saab?
Midagi ei saa. Veskimägi on öelnud, et vajalikust viiest teravatist varutakse üks. Ma ei tea, kas see on lepingutega kaetud või mitte. Ülejäänu asjus hakatakse tegema süsteemseid väljalülitamisi. Alates 2006 on vastav kord olemas. Kodud on viimased, kes välja lülitatakse. Aga näiteks toiduainetööstusettevõtted, kus gaasi osakaal on väga suur, pannakse mõneks ajaks kinni. Kas nad pärast lahti lähevad, on küsimus kellelegi teisele.
Ikkagi, kas Häälte ja Eleringi juhtumis on riik ettevõtjatele ülekohut tegemas või on ettevõtjad oma tagatisenõuetega üli võlli läinud?
Ettevõtjad soovivad kasumit saada. Hääled on välja öelnud, et kahjumiga nad seda küll teha ei kavatse.
Mis on ju loogiline.
Nemad on ainsad, kellel on ehitusküps projekt. Kellelgi teisel seda ei ole. Kui nende terminali ei tule, siis tuleb terminal 2024 ja selle ehitavad soomlased. Mis Eleringi tõenäoliselt rahuldab, sest nemad teenivad siis rohkem.
Olete olnud Eesti Raudtee nõukogus. Kaido Zimmermannile tuleb vist kaasa tunda, sest ega palju hullemaks ju minna ei saa?
Transiit on olnud põhiline Eesti Raudtee finantseerimise allikas ja nüüd on see lõplikult kokku kukkunud. Kukkuma hakkas see juba ammu. Tuleb üle minna Euroopa mudeli peale: üksikud liinid teenivad kasumit ja ülejäänutele maksab maksumaksja peale.
Kuidas paistab uues situatsioonis Rail Baltic?
See lükkus juba edasi, sest projekteerijad ei ole olnud oma ülesannet kõrgusel. 20 kuud on kaotatud. Nüüd läheb see järgmisse Euroopa finantsperspektiivi, mis on rahastamise mõttes juba ohtlik. Minu meelest on Rail Balticut vaja. Tasuvuse küsimust ei ole tegelikult, see kerkib ainult käivitamise perioodil. Kui infra liigub, siis on võimalik kasumit teenida.
Missugust nõu annaksite Kaja Kallase valitsusele, millel tuleb varem või hiljem hakata taas tähelepanu pöörama sisepoliitilistele teemadele?
Kõige tähtsam on mõista, et valitsemine ongi kriiside lahendamine. Ei ole asjakohane kurta, et ei saa valitseda, sest üks kriis ajab teist taga. Teiseks on tarvis pehmendada inflatsiooni lööki. Selleks on palju teid, sellega tuleb tegeleda. Praegu loodetakse, et turu nähtamatu käsi lahendab kõik mured – no ei lahenda.
Mida saab valitsus inflatsiooni vastu ette võtta?
Üle vaadata maksupoliitika, muidugi.
Kas võiks maksud saada järgmise valimiste põhiteemaks?
Ma ei välista seda, kuigi tänases valitsuskoalitsioonis ei ole eriti valmidust seda diskussiooni arendada.
