Toivo Jürgenson — sajandilõpu valus tegija

Jäämurdja või ämbrisseastuja — nii kõvasti lahknevad kamraadide ja vingumeeste arvamused teede- ja sideministrist Toivo Jürgensonist, kes määrab algavaks sajandiks Eesti sidetariifid ning Eesti transiidiäri saatuse.

Alati lipsustatud ja naeratav Jürgenson jagab teravaid ja kiireid hoope kõikjal, kuhu ta ilmub. Aatekaaslaste valugrimassid ja vaenlaste raevunud kisa saadab Jürgensoni nagu tolmupilv postitõlda.

Jürgensonist saab järgmine peaminister, sahisevad kuluaarid, kui Isamaaliidu populaarsus enne riigikogu eelmisi valimisi järsult lakke hüppab. Kuid Mart Laari juhitud erakondlik siseopositsioon lööb Jürgensoni parteijuhi kohalt, määrates talle edaspidiseks riigiaparaadis kolmandajärgulise ministripositsiooni. Partei ja sündiv kolmikliit vajavad juhiks kompromissimeistrit Laari, mitte Jürgensoni valusaid rusikaid.

Jürgensoni teravus ja sihikindlus tõstab aga mehe Eesti poliitikas ministrina kohe esiplaanile. Hoogsa tagantkäelöögiga lennutab ta pärast ministritoolile istumist ametist Tallinna Sadama peadirektori Enn Sarapi, kes toimetas riigi olulisimas transiidisõlmes nagu isiklikul aiamaal. Seejärel viskab Jürgenson ukse taha riigi toonase ühe võimukama naise Ruth Martini, teede- ja sideministeeriumi kantsleri ning Sarapi elukaaslase.

Jürgenson on paras pähkel Eesti Telekomi omanikele. Varasemate valitsuste ajal läksid Eesti Telefoni tariifide tõstmise taotlused kerge vaevaga läbi, nüüd aga sõdib ministeerium Eesti Telefoni taotlustele vastu ja ei ole nõus eraklientide kuu- ning liitumistasude tõstmisega.

Jürgensoni käsi ei lõtvu sidemonopoli kõril hetkekski. Ta raiub täna, et valitsuse esimene prioriteet on konkurentsi tekkimine fikseeritud telefonside turul. “Eesti Telefon pole sõlminud ühtegi sidumislepingut avanevale sideturule sisenevate operaatorfirmadega,” teatab Jürgenson. “Kui selgub, et sideametil pole jõudu, et sundida Eesti Telefoni turgu avama, viin asja riigikogusse.”

Tõelise paanika vallandab Jürgenson transiidiärimeeste ridades, teatades Eesti Raudtee ja Tallinna Sadama erastamisest. Mehed, kes erinevatel hinnangutel teenivad Eesti majandusele igal aastal 10–20 miljardit krooni, hakkavad juukseid kitkuma. Valitsus ei tea, mida teeb, kõlab nagu ühest suust suurimate naftavedajate, Pakterminali juhi Aadu Luukase ja Estonian Oil Service’i juhi Arnout Lugtmeijeri appihüüd.

Riik on halb peremees — see loosung kuulub Jürgensonile.

Tehnikaülikooli ehitusinsenerina lõpetanud Jürgenson on Isamaaliidus üks väheseid, kes majandusest midagi jagab, kõlab arvamus poliitikaringkondades.

“Kui Jürgenson majandusest midagi teab, siis ei näita ta seda välja,” hüüatab samas alati opositsiooniline majandusteadlane Janno Reiljan Rahvaliidust. “Libe tüüp, kellel pole kindlat poliitilist joont ja kes teeb poliitikat teiste kätega.”

Võimukas juht ja sõnapidaja mees, kes jagab majandusteemat vaieldamatult, iseloomustab Jürgensoni reformierakondlane Andres Lipstok, riigikogu majanduskomisjoni esimees. “Teede- ja sideministeerium haldab valdkondi, kus on vaja teha jõulisi otsuseid, mitte pead silitada,” põhjendab Lipstok oma hinnangut.