Repliik
Jaan Leetsar
4. märtsi EPL-is kirjutab Andres Tarand põllumajanduse viletsusest, märkides muu hulgas positiivse saavutusena, et Laari valitsuse lõpuks sai Eesti keskmise palga eest osta põhilisi toiduaineid veerandi või kolmandiku jagu rohkem kui Lätis või Leedus.
Samas kurjustab ta maapoliitikutega, kes ei esitavat võrdlevaid analüüse, olevat demagoogilised ja mingi erihuvidega grupi esindajad, mis kokkuvõttes on üks pagana halb asi. Tema olevat kolm aastat tagasi välja pakkunud maaelu arendamise põhimõtted: turukonjunktuuri uurimine ja vastava info levitamine, nõuandevõrgu tõhus tegevus koos teabega maaelu tulualade mitmekesisusest, laborite sisustamine ning rahvusvaheline kontroll konkurentsivõime tagamiseks. Tarand kurvastab, et tookord "...need "seemned" veel hästi ei "idanenud".
ütlemata kurb on see, et üks eesti tipp-poliitikuid nii mõtleb. See näitab, et ta pole põllumajanduse ja maaelu arenguga kursis. Igaks juhuks tuletame lugejale meelde, et 1) turukonjunktuuri uuriti juba enne Laari valitsust põllumajandusministeeriumis, see oli aktiivne ka aastail 1992-94, 2) riigist sõltumatut nõuandevõrku hakati looma juba I. Toome ja E. Savisaare valitsuse ajal talupidajate liitude baasil, talunikud said enda kätte isegi Jäneda tehnikumi, 3) 1992. aastast alates oli korduvalt kõne all laborite sisutamine, toiduainete kontroll piiril ja toiduseadus, millele Laari valitsus oli kahjuks vastu, 4) 1993 koostati põllumajandusministeeriumi algatusel lähtealused põllumajanduse arengukavale aastani 2000, mis aga ei jõudnud Riigikogusse eeskätt valitsuse vastuseisu tõttu.
1992 tõstatati kõlvatut konkurentsi vältivate kaitsetollide kehtestamise küsimus. Kes vähegi kaubandusest taipab, mõistab, et liberaalse vabaturu tingimustes võidavad ainult vahendajad ja ärimehed, kes kaupade sisseveo pealt teenivad. Teisalt konkureeritakse Eesti põllumees kaitsetollide puudumisel lihtsalt surnuks ja asi vask, kui Igor Gräzini terminoloogiat kasutada. Nii on juhtunud teravilja- ja kanakasvatusega, järjekorras on seakasvatus. Paar-kolm muu riigi subsideeritud vilja-, liha-,= puuvilja-juurvilja(jne)laeva Muuga sadamas nullivad meie ponnistused oma põllumajanduse arendamiseks.
Arvan, et Leedu ja Läti põllumajandus on tõusuteel. Esimesed märgid on olemas. Leedust tuleb meile juba veiseliha ja Lätist piim. Meie samal ajal nende turgudele ei pääse - nemad kaitsevad end tollidega. Asjaolu, et Lätis ja Leedus saadi keskmise kuupalga eest osta vähem toiduaineid kui Eestis, pole juhuslik. See on nende riikide sihipärane poliitika, kus siseturu reguleerimise ja kaitse ning rahavoogude (ümber)jaotamise kaudu suunati maale natukene rohkem raha kui meil, maatootmine püüti teha tasuvamaks. Riigid sekkusid protsessi - kellele koor, kellele lõss. Lätis ja Leedus on koorest osa saanud ka maatootjad, meie mehed on pidanud leppima ainult lõssiga.
Põllumajandus pole suuteline riigi toeta võistlema ebaterve konkurentsiga maailmaturul, nii kinnitab 150 riigi paarisaja aasta vanune kogemus. See ei tähenda, et peaksime riigieelarvest maatootmisele peale maksma. Küsimus on selles, kas riik reguleerib kaudselt riigisiseseid rahavooge eri elanike gruppide vahel või mitte. Eestis pole seda seni tehtud. Kuni seda ei tehta, jäävad päevakorrale ka maaelu viletsuse probleemid. Põllumajanduse jaoks liberaalne turumajandus ei kõlba. Kuigi võimul olevad poliitikud toetavad sõnades sotsiaalset turumajandust, realiseerivad nad tegelikkuses liberaalset turumajandust.
Jaan Leetsar on Põllumajandusülikooli professor
