Sotsiaalministeerium on sotsiaalhoolekandeseadusesse kavandanud mitmeid muudatusi, mille eesmärgiks on kujundada Eestis sotsiaalteenuste turg, kus võiksid tegutseda ka erafirmad ja -isikud. Muudatusi kommenteerib sotsiaalministeeriumi sotsiaalse turvalisuse osakonna juhataja Deiw Rahumägi:
Sotsiaalhoolekandeseadusesse kavandatavatest muudatustest on olulisim see, et sotsiaalteenuseid võivad peale riigi ja kohaliku omavalitsuse pakkuda ka juriidilised ja füüsilised isikud. Muudatuse eesmärgiks on see, et sotsiaalhoolekandes hakkaksid toimima turumajanduslikud põhimõtted ja konkurents. See tähendaks, et ka sotsiaalteenuseid saaks osta-müüa. Nii suureneksid abi saamise võimalused ja paraneks kvaliteet.
Nõutakse tegevusluba ja koolitatud töötajaid
Loomulikult saaks sotsiaalteenuseid osutada vaid see, kellel on olemas tegevusluba. Loa andmise tingimused ja korra kehtestab valitsus. ööpäevaringsete teenuste pakkujad ja välisfirmad peavad litsentsi taotlema sotsiaalministeeriumi, teised valla- või linnavalitsuse kaudu. Kui seaduse muudatused jõustuvad, peavad tegevusluba taotlema ka kõik juba tegutsevad hoolekandeasutused ja teised sotsiaalteenuste osutajad. Tähtis ei ole, kes abi annab - riik, vald või eraettevõtja, vaid see, millisel tasemel ta seda teeb.
Paremal tasemel abi peaks tagama ka nõue, et kõik sotsiaalvaldkonna töötajad peavad olema vastava ettevalmistusega ja atesteeritud isikud. Sama kehtib hoolekandeasutuste personali kohta.
Sotsiaalteenuste all mõeldakse nõustamist, proteeside ja abivahendite võimaldamist, kodu- ja eluasemeteenuseid, hooldamist perekonnas, rehabilitatsiooni, päevast või ööpäevaringset hooldamist sotsiaalhoolekandeasutuses. Seadusemuudatustes on selgitatud, mida üks või teine teenus tähendab. Nii mõistetakse rehabilitatsiooni all mitte üksnes taastusravi, vaid ka haridust, kutseõpet, toimetulekuõpetust ja sotsiaalset rehabilitatsiooni.
Kõiki sotsiaalteenuseid osutataks lepingu alusel. See tähendab, et iga teenuse pakkuja ja selle ostja vahel sõlmitakse leping, kus on kirjas, millist abi inimene vajab, mis on selle hind ja kes kui palju selle eest maksab. Maksta võib inimene ise, tema sugulased või kohalik omavalitsus. Riigieelarvest kaetaks nende teenuste kulud, mida ostab riik.
Vanur sõlmib vanadekoduga lepingu
Sotsiaalhoolekandeasutus peab sõlmima lepingud inimestega, kes seal elavad. Seaduse järgi on sotsiaalhoolekandeasutused päevakeskus, tugikodu, varjupaik, lastekodu, noortekodu, hooldekodu(vanuritele, psüühiliselt haigetele ja raskete vaimsete puuetega isikutele), koolkodu (puuetega lastele elamiseks, õppimiseks ja arendamiseks loodud asutus), sotsiaalse rehabilitatsiooni keskus.
Sotsiaalhoolekandeasutusi puudutavad seadusemuudatused arvestavad sellega, et on juba vastu võetud riiklike pensionide seadus. Selle järgi saaksid ka hoolekandeasutustes elavad inimesed kogu oma pensioni ise kätte ning teeksid alles seejärel asutusega lepingu, kus on kirjas, kui palju nad ise ja mille eest peavad maksma. Praegu saavad nad pensionist kätte vaid 15 protsenti, ülejäänu eest rahastatakse asutusi.
Seaduse muudatuste kohaselt asutusi enam "kinni ei makstaks", vaid kogu raha käiks kaasas konkreetse inimesega, sõltuvalt tema vajadustest. Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja inimene koos otsustavad, mida on vaja - koduteenust, paigutamist sotsiaalkorterisse või vanadekodusse jne.
Samuti kajastub sotsiaalhoolekandeseaduses uus sotsiaaltoetuste maksmise kord, mis hakkab kehtima järgmisest aastast. Selle kohaselt määrab ja maksab toimetulekutoetust valla- või linnavalitsus valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras selleks riigieelarvest sihtotstarbeliselt eraldatud rahast. Puuetega inimestele sotsiaaltoetuste maksmist sätestab eraldi seadus, mille eelnõu on praegu kooskõlastusringil.
Arvestama peab inimese tahet
Seadusemuudatustega on lahendatud ka mõned inimõigustega seonduvad küsimused. Praegu on Eestis paljud inimesed sunniviisiliselt paigutatud hooldekodudesse. Kuigi neilt ei ole võetud teovõimet, ei ole nende tahet arvestatud. Sotsiaalhoolekandeseaduse muudatuste jõustumisel võib inimest tema tahtevastaselt hooldekodusse paigutada vaid kohtuotsusega. Samuti ei saaks last lastekodusse paigutada vaid vanema avalduse alusel.
Kõiki sotsiaalhoolekandeseaduses ette nähtud teenuseid, toetuseid ja muud abi on täpsustatud muudatuste kohaselt õigus saada Eesti alalistel elanikel või neil, kes asuvad Eestis rohkem kui 182 päeva. Kui abivajaja viibib ajutiselt Eestis, on tal õigus sotsiaalabi saada kuni 14 päeva ulatuses, kui välisriigiga või rahvusvahelise organisatsiooniga sõlmitud leping ei sätesta teisiti. Kui ta vajab abi kauem, otsustab selle andmise üle kohalik omavalitsus sotsiaalministri nõusolekul.
Senisest suurema otsustusõiguse annavad sotsiaalhoolekandeseaduse muudatused maavalitsusele. Maavanem vastutab maakonnas osutatavate sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteedi eest. Tema otsused on sotsiaalteenuste või muu abi osutajale kohustuslikud. Vajadusel võib maavanem teha ettepaneku tegevusloa peatamiseks või tühistamiseks.
EPL
