Jalgpalli MM: korraldajad suplevad rahas, fännidel peenike pihus
Märtsi alguses teatas FIFA 2009. aasta kokkuvõttes, et teenis möödunud aastal 196 miljonit dollarit kasumit – kulud küündisid 863 miljonini, tulubaas aga jäi 1,06 miljardile napilt alla. Täpselt sama palju raha – 1,06 miljardit dollarit – on nüüd ka FIFA reservides. „Ma ei ütleks, et me oleme rikkad, kuid esimest korda ajaloos on meie käive suurem kui miljard dollarit,” nentis FIFA president Sepp Blatter. Maailma rikkaimat spordialaliitu juhtiv mees võib endale lubada pisukest üleolekut kogu ülejäänud maakera pitsitavast majanduskriisist. „Meie olukord on tõeliselt hea, vaatamata sellele, et tegemist oli aastaga, kus oleks pidanud avalduma niinimetatud finantskriisi mõju.”
Jalgpalli hea rahaline seis on kahtlemata rõõmustav kõikidele vutifännidele, kes ei pea pelgama, et kitsikus sunnib alaliitu koonerdama ka selle suve oodatuima spordisündmuse korraldamisel.
Samuti võivad kergendatult hingata mängijad: MM-i auhinnarahapott on eelmise turniiriga võrreldes kasvanud 60 protsendi võrra. 2006. aastal Saksamaal jagati osavõtjate koondiste vahel laiali 261 miljonit dollarit auhinnaraha. Tänavusel MM-il läheb jaotamisele aga juba 420 miljonit dollarit. Võitja kõnnib minema vähemalt 31 miljoni dollari suuruse rahasummaga ning ka meeskond, kes MM-il kõik matšid kaotab, lahkub ikkagi kaheksa miljoni dollari võrra rikkamana. FIFA katab ka koondiste kulud kuni miljoni dollari ulatuses.
Seegi pole aga veel kõik. Sel aastal maksab FIFA esimest korda klubidele mängijate MM-ile lubamise eest valuraha. Iga MM-finaalturniiril viibiva mängija eest teenib klubi 1600 dollarit päevas – arvestusega, et raha hakkab klubi kontole tiksuma kaks nädalat enne mängija esimest mängu turniiril ning konto läheb lukku päev pärast palluri viimast matši MM-il.
Aafrika pole Saksamaa
Kust see raha kõik tuleb? Sponsorid võivad küll lahkuda vormelitiimide ja jalgrattameeskondade juurest, kuid võimalus jõuda 36 miljardi jalgpallivaatajani on neile piisavaks motivatsiooniks ka raskel ajal. MM-turniiri suurimad toetajad on alati olnud Coca-Cola, McDonald’s ja Adidas, lisaks veel kamaluga teisi. Miinusesse jäämine FIFA-t ei ähvarda. Ega ähvarda see ka Lõuna-Aafrika Vabariiki, kes seadis MM-i esialgse eelarve koos staadionide, muude ehitiste ja transpordisüsteemi rajamise kuludega üle 2 miljardi dollari, kuid on nüüd seda veel kasvatanudki. Riigi rahandusminister Pravin Gordhan ootab aga turniiri toel 2010. aastaks riigile 2,3-protsendilist majanduskasvu!
On see utoopiline? 2006. aasta MM-i korraldajamaa Saksamaa teenis näiteks vaid ühe kuuga turistide pealt üle 300 miljoni euro lisaraha. Lisaks kaks miljardit eurot mitmesuguse fänniatribuutika müügist teenitud tulu, rääkimata kümnetest tuhandetest töökohtadest. Ilma infrastruktuuri ja ehitusse maetud summadeta oli korralduse eelarve 430 miljonit eurot. Kokku ulatus korralduskomitee kasum 140 miljoni euroni, kuid 40 sellest maksti FIFA-le, 44 läks riigi maksukaukasse. Seega jäi korralduskomiteele lõpuks 56,5 miljonit puhast kasumit. Lõuna-Aafrika pole aga Saksamaa, kuhu MM meelitas kokku 15 miljonit külastajat. Saksamaa oli rahakate Euroopa vutifännide jaoks kiviga visata, seekordne toimumispaik asetseb aga maakera teisel poolel. Sinna lennata on kulukas ja tülikas.
Kui näibki, et jalgpalli MM-i asjaosalistest ei kannata keegi puuduse käes, siis jäetakse tähelepanu alt välja arvukas austajaskond, kellest enamikul tuleb end Lõuna-Aafrikasse kohale saamiseks ning seal ringi liikumiseks vaeseks maksta. Inglise ajakirjanikud on kokku arvutanud, et juhul kui Inglismaa peaks finaali pääsema, tuleb fännil algusest kuni lõpuni oma koondise toetamiseks välja käia 6400 naelsterlingit – see on 112 000 krooni. Isegi vaid ühe matši jälgimine võib maksma minna poole sellest summast. See on aga selline summa, et isegi vutihullud inglased on visad rahakotiraudu paotama. Praeguse seisuga on MM-ile pileti soetanud 68 000 inglast ning pole lootustki, et see arv võiks küündida rohkem kui saja tuhandeni nagu neli aastat tagasi Saksamaal.
Lennupilet üksi maksab vähemalt paarkümmend tuhat krooni, sellele lisanduvad veel siselennud Lõuna-Aafrikas, sest linnadevahelist rongiliiklust seal pole. Hotellihindadesse on samuti nii palju õhku sisse pumbatud, et ühe toa eest küsitakse keskmiselt 7000 krooni öö eest. Inglismaa jalgpallifänne ühendava organisatsiooni eestkõneleja Kevin Miles käis ise kohapeal oludega tutvumas ning hoidis tagasi jõudes kahe käega peast kinni. „See on puhas ahnus. Siinsed hinnad on juba saamas tõsisemaks probleemiks kui mured turvalisuse pärast,” nentis ta Briti meedia teatel.
Musta Mandri pidu
Eraldi küsimus puudutab finaalturniiri pileteid, mille müük on kulgenud tavapärasest loiumalt – kui võr-relda näiteks möödunud MM-idega, mis ägasid samal ajal juba piletipuuduses. FIFA tahab esimesest Mustal Mandril korraldatud MM-ist iga hinna eest teha tõelist Aafrika turniiri ning nägi kurja vaeva töötamaks välja strateegiat, mis aitaks müüa hunniku mängupileteid LAV-is endas ning selle naaberriikides Zimbabwes, Namiibias, Botswanas ja Mosambiigis. FIFA peasekretär Jerome Valcke käis välja plaani saata naabrite juurde mobiilsed piletipunktid, mis peaks kindlustama, et asjast huvitatud aafriklased ikka kindlasti pääsme saaksid soetada.
Küsimuse, kust niigi vaesed aafriklased veel kalli pileti jaoks peaks raha võtma, on Valcke, kes juba varem on möönnud, et piletihinnad on liiga kõrged, samuti lahendanud – paljud teise ja kolmanda hinnaklassi piletid muudetakse madalama, neljanda kategooria pääsmeteks ja müüakse lõuna-aafriklastele 18 dollari eest maha. Valcke ei pelga, et FIFA selle sammuga miinusesse peaks jääma – tema sõnul on piletimüügist saadud summa juba ületanud korralduskomitee eelarvereal selle jaoks ette nähtud 423 miljonit dollarit.
Seega, kuigi palju on räägitud, et korraldajatel on probleeme piletitest lahti saamisega, ei tule see otseselt välja eelmüügi arvudest. Küll aga on karta, et FIFA poolt esialgu välja käidud arv – pool miljonit välisturisti – jääb loodetust napimaks. MM-i turniiri 64 mänguks paisatakse kokku müüki 2,9 miljonit piletit, millest on müüdud rohkem kui kaks miljonit. Neist 900 000 pääset on müüdud Lõuna-Aafrikas. Nüüd ongi kriitikanooli FIFA aadressil teele saadetud, spekuleerides, et nende Aafrika-kampaania korraldati vaid vältimaks olukorda, et mängud toimuvad pool-tühjade tribüünide ees. MM-i korralduskomitee peadirektor Danny Jordaan usub, et ülejäänud 700 000 pääset suudetakse siiski väliskülalistele maha müüa – 15. aprillil paisatakse ülejäänud pääsmed müüki, neist osa on reisikorraldajad juba broneerinud. „Muidugi on maailma majanduskriis jätnud oma jälje ka sellele, kui palju külastajaid võime me tänavu turniirile oodata,” nentis Jordaan väljaandele World Football Insider. „Me ei näe tohutut fännide sissevoolu – eriti just turniiri alguses –, kuid siia peaks tulema siiski märkimis-väärne arv suurriikide koondiste toetajaid.”
Ka Valcke on asunud endale tuhka pähe raputama – kui kaheksast piletist iga seitsmes ostetakse Aafrikas, siis on küll kindlasti tegemist tõelise Musta Mandri vutipeoga, kuid muu maailm kipub selles vaid kaugeks pealtvaatajaks jääma. Valcke on lubanud, et 2014. aasta MM-iks Brasiilias mõeldakse piletimüügiks välja midagi sootuks uut – nagu näiteks müügiagentuurid üle maailma. Praegu on FIFA müügi ja majutuse teemad andnud monopoolselt vaid ühe agentuuri, Matchi kätte ning just seetõttu on vutiliitu tabanud ka kriitika ülespuhutud hindade pärast.
Riik pigistab kõvasti
Kõvasti on eelarveid pidanud koomale tõmbama ka meediaesindajad – näiteks BBC saadab Lõuna-Aafrikasse 15 protsenti vähem töötajaid, kui neil oli Saksamaal. Sellegipoolest sõidab BBC ridadest MM-ile 295 inimest, kelle jaoks ehitatakse Kap-linna lausa oma stuudio. BBC konkurent ITV paneb aga välja poole väiksema esinduse ja ajab läbi stuudioruumidega rahvusvahelises meediakeskuses Johannesburgis.
Korraldajad pole turniiri pealt aga kokku hoidnud. Üksnes turniiri avamängu ja finaalmatši staadioni, hiigelsuure Soccer Cityks nimetatud areeni ümberehitus Johannesburgis on eelarvest 133 miljoni dollariga üle läinud. Staadioni algne maksumus pidi olema 295 miljonit dollarit, kuid Johannesburgi linnavalitsuse teatel tõusid ehitamise ajal väidetavalt drastiliselt ehitusmaterjalide hinnad – see andiski tubli hinnalisa staadionile, mis oma 94 700 istekohaga on maailma suuruselt 11. spordiareen.
FIFA peasekretär Valcke on Soccer Cityt juba kiitnud kui maailma-klassiga väljakut, millesarnast maailmas naljalt ei leiagi. Iseasi muidugi, kas Lõuna-Aafrikas sellisele moodsale hiiglasele ka pärast turniiri lõppu suurt kasutust leidub.
Sellal kui FIFA turniiri pealt korralikku teenistust ootab ning kohalikud kõiki nippe appi võttes ka ise võimalikult jõudsalt kasu loodavad teenida, ei istu iga hinna eest rohkem kui kaheprotsendilist majanduskasvu välja pigistada lootev Lõuna-Aafrika valitsus samuti käed rüpes. Riik on muu hulgas näiteks välja töötanud spetsiaalse uue alkoholimüügi litsentsi restoranidele ja pubidele, kus kavatsetakse ekraanidel MM-i mänge näidata – 50 000 randi (u 6700 dollari) suurune maks puudutab seega kõiki alkoholimüügi luba omavaid lõbustusasutusi, mis kavatsevad MM-i ajal mänge näidata. Kuigi riik teeniks selle pealt ilmselt kopsaka summa, jätab see kuivale väiksemad baarid, kes ei saa endale ligi 7000 dollari suurust väljaminekut lihtsalt lubada. „Me ei teeni sellist raha ühe kuuga!” kurtis kohaliku spordibaari omanik Karabo Motsamai Pretoria päevalehele. „Mul on väike baar township’is (vaeses linnajaos – toim), turistid isegi ei satu siia. Ilmselt tuleb mul uksed lihtsalt MM-i ajaks kinni panna.”
Kuid keda huvitavad township’id, kui mängus on palju rohkem kui lihtsalt üks jalgpallivõistlus? Kui Lõuna-Aafrikal õnnestub end turniiri ajal välisinvestoritele heast küljest näidata – moodsa ja areneva maana, kuhu tasub oma raha tuua –, siis on riigile siit loota palju suuremat kasu kui vaid paar protsenti 2010. aasta majanduskasvus. Ja kui see seekord ei peaks õnnestuma, on lõuna-aafriklaste peas küpsemas juba uus plaan: 2020. aasta suveolümpia toomine Mustale Mandrile.
