Kaasaegsed pakendid “suhtlevad” toiduga

Pakendatud toidu puhul on tarbijal raske hinnata selle värskust, sest läbi pakendi pole tunda lõhna. Uud­sed nutipakendid oskavad tarbijat toidu seisukorrast informeerida.

Toiduga kokku puutuvate materjalide ja esemete hulka kuuluvad erinevad plastist, metallist, klaasist ja keraamikast valmista­tud esemed — nii nõud kui ka pakendid.

Samuti käivad siia hulka toiduainetöös­tuses kasutatavad seadmed, tööpinnad, mahutid ja kanistrid, aga ka joogiveega kokku puutuvad materjalid ja esemed.

Siia ei kuulu veevärgi püsiosad ja koos toiduga tarbitavad katted või kestad, näi­teks söödavad vorstikestad ja puuvilja kat­miseks kasutatavad vahad.

Pakendite tootjad on hakanud looma tarbijaga “suhtlevaid” pakendeid — intelli­gentsed pakendid näitavad tarbijale toidu seisukorda.

Toiduga kokku puutuvad aktiivsed ma­terjalid ja esemed on ette nähtud pakenda­tud toidu säilimisaja pikendamiseks või sel­le seisukorra säilitamiseks ja parandami­seks.

Sellised pakendid sisaldavad koostisosi, mis eritavad vajalikke aineid pakendatud toitu või toitu ümbritsevasse keskkonda või absorbeerivad aineid toidust või toitu ümb­ritsevast keskkonnast.

Materjalist erituvate ainetena on luba­tud kasutada näiteks toidu lisaaineid ning lõhna- ja maitseained. Toitu eritunud ained tuleb esitada toidu koostisosade loetelus.

Ainete absorbeerimiseks lisatakse toidupakendisse sageli pakike, mis sisaldab näiteks niiskust imavaid või hapnikku sidu­vaid ühendeid.

Selline pakike peab olema tarbija jaoks arusaadavalt märgistatud, et tegemist on söömiskõlbmatu osaga.

Samuti kuuluvad siia nn iseventileerivad pakendid, mida kasutatakse värske puu- ja köögivilja pakendamiseks. Tempe­ratuuri tõustes, kui viljadest eritub veeauru, mis on bakterite kasvuks vajalik, tekivad pakendisse väikesed augukesed, mille kau­du saab veeaur eralduda ja seetõttu säili­vad viljad paremini.