SEB: eelmise aasta ekspordi kasv suurendas palku
Suuremaks paanikaks pole siiski põhjust, sest juba mais või hiljemalt juunis on oodata aastakasvude taas positiivseks muutumist, teatas SEB majandusanalüütik Ruta Arumäe panga teates.
Seda mitte seetõttu, et välisturgudel olud kuidagi kiirelt paremaks muutuksid, vastupidi – välisnõudluses on oodata edaspidist jahenemist. Positiivseks muutuvad ekspordi aastakasvud selle lihtsa tõsiasja tõttu, et eelmise aasta alguses pandi teele mõned tavapärasest suuremad laadungid kütust ja masinaid ning need kuised kõikumised avaldusidki paaril järjestikusel kuul miinusmärkidena aastakasvu numbrite ees.
Pikema trendina vaadates on ekspordimahud alates eelmise aasta algusest kõikunud üsna sama taseme ümber. Põhjust rõõmustamiseks aga samuti palju pole, sest ka edasist kasvu pole toimunud ega saa ka lähiajal ilmselt toimuma.
Valdav osa indikaatoreid, mis näitavad edasise nõudluse suunda välismaalt, on pigem allapoole.
Erandina ehk Venemaa, kuhu ekspordi kasvatamise potentsiaal on hetkel kõige suurem. Samas on ka kiduramates nõudluse kasvu tingimustes võimalik alati turuosa suurendada, eriti nii väikese turuosaga riigil nagu Eesti, mis võib olla ekspordi suurendamise potentsiaal Põhjamaade ja Euroopa suunal. Eesti ettevõtete eksporditellimused on aasta algusest püsinud stabiilsetena.
Ekspordinõudluse osas on meie põhistsenaariumi järgi oodata kokkuvõttes sel aastal siiski kasvu, kuigi väiksemat kasvu kui paaril eelmisel aastal. Seega on aprillikuine ekspordi langus selgelt allapoole seda taset, mis oleks nõudluse kasvuga kooskõlas.
Teisisõnu, kuna eksporditurgudel on oodata siiski positiivse kasvu jätkumist, siis peaks ka Eesti eksport sel aastal keskmiselt ikkagi suurenema, umbes kuus kuni seitse protsenti ning negatiivsel kasvul pole põhjust edasi süveneda, vähemasti niikaua, kuni Euroopas mingit suuremat raputust (nt Grexiti näol) ei toimu.
Kui aga võtta kogu ekspordi numbritest välja suuri kõikumisi tekitavad masinad ja seadmed ning kütused, siis pole ka ülejäänud ekspordis trendina kuigipalju rõõmustavat. Ülejäänud ekspordi kasv on küll positiivne (neli protsenti aprillis), kuid kasvud on sealgi selgelt kahanenud.
Kui vaadata veel veidike Eesti ekspordi struktuuri sisse, siis sektoriti ei ole arengud sugugi ühtlased. Peamiseks kahanevaks kaubagrupiks ekspordis on elektrilised masinad ja seadmed, mis on juhtumisi ka suurim kaubagrupp oma 20%-lise osakaaluga ning kogunumbri suurim mõjutaja.
Et just see kaubagrupp kõige enam pihta on saanud, pole sugugi juhuslik, vaid johtub Eurokriisist ja üldise majanduskeskkonna ebakindlusest, mis nõudlust investeerimiskaupade järele kahandavad, ja seda need masinad ja seadmed oma olemuselt just on.
Paremini läheb näiteks sellistel toodetel nagu toidukaubad (33%), mis on ühelt poolt lõpptarbimistooted, mille müümiseks Soomes konjunktuur hetkel parem on kui investeerimiskaupade müügiks, ning teisalt pakub selle kasvuks soodsaid võimalusi põhjatu Venemaa turg.
Teine tootegrupp, millel stabiilselt hästi läheb, on mehhaaniliste masinate eksport, samuti valdavalt Venemaa võimaluste toel.
Seoses elektrimasinate ja seadmete ekspordi langusega ongi peamiselt Rootsi-suunaline eksport languses, ülejäänud turgudel on valdavalt kasv jätkunud, kuigi kahaneval määral. Soome ja Saksamaa suunaline eksport on nullkasvuga, mis on ka seostatav sama põhjusega.
Eelmise aasta ekspordi kasv kasvatas ka palku
Et eelmisel aastal eksport suure kaarega hüppe ülespoole tegi ja osadel nendes majandussektorites tegutsevatel ettevõtetel sellest märgatavalt paremini minema hakkas, siis tekkis võimalus ka osadel töötajatel kriisiajal kärbitud palku taastada.
Eelmise aasta keskmisena suurenesid palgad 5,9%, jõudes 869 euroni, mis on tibake kõrgem, kui kriisieelsel tipul 2008. aastal (825 eurot). Palgatõus ei ole aga ühtlane ega üldine, suuremal osal töötajatest palk ei ole tõusnud.
Ettevõtete olukord nii palju paranenud ei ole, et kõigil töötajatel ühtlaselt palka tõsta. Samuti on väiksematel ning sisenõudlusest sõltuvatel ettevõtetel olnud vähem võimalusi palgatõstmiseks.
Kui rääkida palgatõusust, mis on toimunud eelmisel aastal ning võrrelda seda aastataguse palgaga, siis statistika järgi on palgatõus toimunud peaaegu kõigis majandussektoreis, vaid ühe erandiga - milleks on muud teenindavad tegevused, kus töötab vaid 0,7% töötajatest.
On kolm sektorit, kus palk kasvas võrdlemisi vähe, alla kolme protsendi – sh veondus ja laondus, majutus ja toitlustus. Nendes sektorites on kindlasti mitmeid inimesi, kellel palgatõusu ei ole toimunud. Nendes sektorites töötavate inimeste arv kokku on ligi 10% töötajate koguarvust.
Ka avalikus sektoris töötavate inimeste palk on tõusnud keskmisest vähem - hariduses 2% ning avalikus halduses 3,4%, kus kokku töötab 18% inimestest.
Samas on sektoreid, kus palk kasvas päris märgatava kiirusega ja kus see peaks kajastuma rohkemate inimeste rahakotis. Üle 10%se palgakasvuga oli kolm sektorit - mäetööstus, hulgi- ja jaekaubandus ning kinnisvaraalane tegevus, kus kokku töötab samuti 18% töötajatest.
Olulise aspektina on huvitav märkida, et palkade osas on võrreldes kriisieelse ajaga siiski toimunud struktuurseid muutusi. Kriisieelselt olid liiga kõrged palgad ehitus- ja kinnisvarasektoris, kuna majandusstruktuur oli sinna suunda kaldu.
2011. aastaks olid nende sektorite keskmised palgad kinnisvaras 11% ja ehituses 5% alla kriisieelse taseme, vaatamata protsendiliselt sama suurele taastumisele 2011. aasta jooksul. Lisaks nendele sektoritele on ka avaliku halduse ja finantsvahenduse palgad märgatavalt alla kriisieelse taseme.
Samal ajal on elektrienergia valdkonnas palgad tõusnud 20% üle kriisieelse taseme ning mäetööstuses 13,2%. Kokkuvõttes on palk kriisieelsest tasemest allpool mitmes sektoris, kus kokku töötab ligi pool kõigist töötajatest.
Sel aastal keskmise palga tõus jätkub oodatavalt samas suurusjärgus nagu esimeses kvartalis. Aasta lõpu poole peaks kasv veidi vähenema, sest majanduskasv pidurdub.
Ostujõud aga vaatamata palgakasvule eelmisel aastal kuigi palju ei suurenenud, vaid 0,9%. Võrreldes kaks aastat kestnud reaalpalga vähenemisega märgib see siiski olukorra paranemist. Toormehindade langus võib edaspidi reaalpalga tõusu veidi kergitada, ca 1 protsendipunkti võrra.
Reaalpalga langus kahe viimase aasta jooksul ning samaaegne tootlikkuse tõus on olnud vajalikud elemendid kohandumisprotsessi läbiviimiseks. Praeguseks ei ole tootlikkuse tõus kindlasti veel jõudnud sinnamaani, kus see õigustaks palgakasvu kiirenemist, pigem peaks see veidi alanema.
