Suurim energia on kulunud klienditeeninduse, autode pesemise, jm vajaliku selgitamisele. Osad juhid haaravad õhust, osadele tuleb see raskemalt. Aga pidevalt kasvanud püsiklientide hulk andis lootust uskuda, et oleme õigel tee. 12 aastat on piisav, et arvata, et seda äri ma juba natuke tunnen.

Taksojuhtidele nõudmisi nagu arstidelegi
Nende aastate jooksul olen taksofirma juhina pidanud seadusest tulenevalt jälgima hulka detaile, mis on seatud kohustustena riigi poolt kõigile meile. Kohati on lausa jäänud mulje, et taksondus on olemuselt üks kriitilisemaid valdkondi kogu riigis, mis vajab pidevat ülereguleerimist. Umbes nagu arst või apteeker. Näiteks tuleb meil hoolikalt uurida iga tööle tuleva sohvri kriminaalset tausta ja ka liiklusrikkumiste registrit. Juhilt tuleb nõuda keeleoskust ja kui seda pole, siis tagasi saata.
Trahviks piisab ka hinnakirjast, mis on lubatud kollase tausta asemel näiteks valgel taustal.

Tervisetõend, mis eeldab tavapärasest põhjalikumat arstlikku läbivaatust ja mõistagi auto väga head tehnilist korrasolekut. Need nõudmised on olnud mõistlikud, arvestades ühiskondlikke ootusi. Aga on veel ka teised,mille kohta üks tavaline aus kahe puberteediikka jõudnud jõnglase taksojuhist isa Taavi on mult korduvalt küsinud: milleks meile nii palju nõudmisi, kas keegi kardab, et me saame liiga rikkaks? (sõidukikaart, millimeetri täpsusega väljamõõdetud hinnakirja asukoht, ametikoolituse tunnistus, teenindajakaart jm). Need nõudmised on sellised, et annavad alust taksojuhte igapäevaselt kiusata. Trahvid mõni sentimeeter eemal asuva hinnakirja, vähepestud auto vm osas on kopsakad. On ehk valgustav teada, et FIEdest taksojuhte (ja seda suurem hulk neist ka on) võib mittevastava hinnakirja eest trahvida kuni 3200 euroga, mida on neli korda enam kui piirkiiruse ületamise eest rohkem kui 60 km/h. Ja pea kolm korda enam kui trahv keskmises joobes sõitmise eest. Kusjuures nagu näitab trahvimiste praktika, siis trahviks piisab ka hinnakirjast, mis on lubatud kollase tausta asemel näiteks valgel taustal. Ei usu!? Aga mõelge korraks teistpidi: see on hea võimalus trahvirahaga kassat täita, sest paraku ei ole enamus taksojuhid bürokraatias näpuga järjeajamisel just maailmatasemel spetsialistid.

Olen Taavile ja tema kolleegidele varasemalt korduvalt selgitanud, et ju riik teab, mis riik teeb. Tema maksku oma maksud, küll riik siis kaitseb ka tema tööd. Ja Taavi näib olevat uskunud.

Piraadid meelitasid taksodele piirhinnad ja hakkasid ise sõidujagajateks
Nagu oleks muudest nõuetest veel vähe, lisandus sellest aastast veel üks: piirhindade ja ühesuguste hindade nõue.

Taksojuht Taavi koos kolleegidega oli eelmise aasta novembris taaskord minu kabinetis ja nõudis: miks? Vastata polnudki nii kerge.

Kuigi hinnalae kehtestamine ükskõik millisele mittemonopoolsele teenusele või kaubale oli ka minu arvates loogikavastane ning piirab mu põhiseaduslikku õigust äri kasumlikult teha, pole midagi parata. Sest väidetavalt oli riigile kõige olulisem lahendada maineprobleem: et sadamast Viru hotelli sõites ei erineks eri taksode hinnad oluliselt. Nii vastasingi Taavile ja saatsin ta tööle tagasi.

Rääkimata jätsin, et kätt südamele pannes pole ei Sõbratakso ega minu teada ka teised lugupeetud taksofirmad olnud kunagi erinevate hindadega manipuleerijad. Hinnamängu harrastasid hoopis piraadid, kes ei tahtnud sõita firmade all ega vastutada oma kaubamärgiga ausa teeninduse eest.

Piraadid maksid maffiale ja riik neid ohjata ei suutnud. Piraate oli kõigist taksodest 5%, piirhinnad kehtestati aga kõigile. Nüüd on siis nii, et me ei tohi enam hindu reguleerida turunõudlust arvestades ei reede õhtuti, ei teatud piirkondades. Üks hind ja kõik, ükskõik kui suur või väike on nõudlus! Ja piirhinna kalkulatsioon ise on selline, et kui juht kõik maksud ausalt ära maksab, siis pole tal võimalik mitte ühegi skeemiga mitte kunagi 40h töönädala puhul üle 1000 euro kuus kätte teenida. Seega, ei mingit ohtu rikastumiseks.

Taxify sai taksode kliendibaasid ja jagas tellimused sõidujagajatele
Kuid taksondust ei pitsita vaid riik oma nõudmiste ja munitsipaalpolitsei oma otsitud trahvidega. 2014 aastal alustas tegevus Taxify mobiiliäpp, mis reklaamis ennast kui kõigi taksode koduäppi, luuletas kokku maad ja ilmad ja nii astusime ka meie sinna lõksu.

Lihtsameelselt õpetasime ise oma klientidele, et enam pole vaja meile helistada, laadigu omale Taxify äpp. Aastase koostöö jooksul sai selgeks, et tegelikult vajas antud äpp taksosid vaid oma katteplaaniks, usalduse tõstmiseks. Ja vajas meie ja teiste taksofirmade kliente. Taavi koos kolleegidega seisis mingi hetk taas minu kabinetis ja päris juba üsna kurvalt: miks on nii, et me peame sõitma kõrvuti piraatidega, kusjuures meie tellimusi tühistatakse poolel teel ja antakse need piraatidele...

Muide, Taavi on viisakas ja rahulik eesti mees aga meil on ka teise temperamendiga juhte, kes tunnetatavat ülekohut ka palju valjumalt ja ropumalt välja elada armastavad. Tol korral mul igatahes Taavile head vastust ei olnudki. Ei hakka ju selgitama, et piraatidel pole neid kohustusi, mis riik taksodele seadnud ja neilt saavad äpid küsida 2-3 kõrgemat vahendustasu, mis omakorda viib piraatide eelistamiseni ärilistel kaalutlustel.

Otsustasime koos Taavi ja kõigi teiste taksojuhtidega, et lõpetame koostöö Taxifyga ja lahkusime. Konkureerivasse Taxigo äppi, mis piraatide asemel ametlikke taksosid eelistas. Meist jäid Taxify andmebaasi maha kõigi meie klientide andmed, kelle olime sinna kaasa viinud. Kliendibaasis võis olla umbes 50 000 inimest.

Politsei piraate ei trahvi, küll aga taksojuhte
Kuid ega äraminek probleemi lahendanud. Piraadid vohavad mobiiliäppides nagu seened tuulutamata ja niiskes toas. Nende levikul on üks põhjus: piraati sõita on mugavam ja odavam. Ja just nagu võluväel on nad suutnud ühiskonda süstida idee, et nende tegevus ongi kauaotsitud Eesti Nokia, midagi erakordset ja innovatiivset.

Sest enam ei passi nad sadamas ega pea sikutama kliente varrukast vanalinna baaride juures, nüüd on olemas äpid! Kuigi nad osutavad teenust, mis on üksühele sarnane taksoteenusega ja eeldaks kõikide meile kehtivate regulatsioonide alla kummardumist, vilistavad nad kõigele. Ei plafooni, ei taksomeetrit, ei piirhindu, ei sõidukikaarti, ei taksolitsentsi, ei nähtavat hinnakirja.

Sellele nähtusele on leitud ka tsiviliseeritum nimi: sõidujagamine. Osad sõidavad ema autoga, osad salaja tööandja autoga, osad proovivad oma autoga. On ka neid, kes kahe töökoha vahel Töötukassas arvel olles salaja lisa teenivad. Ja on ka needsamad meile tuttavad piraadid, kelle tõttu omale hinnalae saime. Olen kindel, et üha rohkem hakkan piraattaksode roolis nägema ka endisi kolleege, kellele olen pidanud tänu saadud liiklustrahvidele ametliku taksotöö üles ütlema. Kuhu neil ikka mujale minna on kui sõidujagajaks!

Hinnanguliselt on selliseid piraate täna liiklemas 500 ringis. Kui Taavi viimati mu juures hingekriipiva küsitlusvooru korraldas, oli tema sõidutellimuste arv juba veerandi võrra vähenenud. Peamiselt nädalalõppudel, mis on piraatide tegutsemise meelisaeg.

Miks laseb riik neil ebaseaduslikel piraatidel tegutseda ja meie töö ära võtta, ei saanud Taavi ikka veel aru. Kaua see kestab? Miks politsei neid ei trahvi nagu Saksamaal, Soomes, Lätis? Tol korral polnud mul enam jututuju. Pobisesin midagi sellist, et kuluaarides sosistatakse, et politsei ei kontrolli neid, kuna puudub poliitiline tahe. Ja soovitasin tal äraelamiseks 2-3 tundi sõita iga päev lisaks. Lisaks 12 tunnile. Hea, et keegi taksojuhtide puhkuseaega ei kontrolli nagu tehakse seda bussi- ja rekkajuhtidega!

Kui piraadid seadustatakse, siis mida peaks tegema taksojuhid?
Viimased paar kuud on mul täitsa ausalt rääkides möödunud tõsise depressiooni all. Lisaks pidevalt vähenevale tööle hirmutab riik uue seadusega. Seekord siis on võetud kusagil kabinetihämaruses vastu otsus, et piraatide seenhaiguse vastu ei saa, sest nad on rahva seas nii populaarsed. Nüüd tahetakse nad seadustada. Sest nn sõidujagajad andvat igale inimesele ülivahva võimaluse pärast tavatööpäeva kas maksuametis või riigikogus rooli istuda ja mõttetutele vanakooli taksojuhtidele stiilset ja innovatiivset konkurentsi pakkuda. Koht kätte näidata.

Sinna juurde riputatakse kõrvadele juttu sellest, et Eestist saab maailmas esimene riik, kes midagi nii enneolematult innovatiivset suudab läbi suruda. Polevat ju taksondus mingi kutse ega tõsise inimese töö, vaid puhas lõbusõit just sulle sobival ajal ja viisil! Ja lisaks ei kammitse sõidujagajaid ei piirhinnad ega 3-5 korda kõrgem kindlustusmakse. Pole kulusid, on vaid tulud ja puhas töörõõm!

Õnneks Taavi veel sellest eelnõust ei tea, tal on pooled ööd ringi sõites tõsiseid probleeme, et täna oma põhitööd sisuliselt kahel kohal tehes pere ära elatada. Kuid eks meil tuleb peagi ka see vestlus maha pidada. Olen mõelnud nii ja naapidi, mida Taavile kosta, kui ta peaks pärima: miks tahab riik seadustada taksoteenust lisatööna ja unustab mind, kes ma seda põhitööna teen? Või kui ta küsib, et millist lisatööd tema ärakukkuva põhitöö asemel tegema peaks? T

egelikult mul ühest vastust ei olegi, sest ka mina olen neist tuulepuhangutest enam kui väsinud. Jah, ma võiksin talle soovitada, et kruvigu ka plafoon maha ja visaku taksomeeter minema ning hakaku sõidujagajaks, sest siis saab ta äppidest esmajärjekorras tööd.

Või siis, et 43 pole veel nii kõrge vanus, et mitte minna ja kunagi pooleli jäänud ülikool ära lõpetada, ehk saab kuhugi riigiasutusse paberimäärijaks aasta pärast. Või, et nüüd tuleks tal sõitma hakata kolmes vahetuses. Või siis lihtsalt soovitada tal ennast Töötukassasse riputada ja samal ajal Soomes ehitamas käia.

Või miks mitte soovitada tal parkida oma taksoga otse peaministri büroo ette ja nõuda kohtumist nimekaimuga, kellele kõik need küsimused esitada. Et siis ikkagi: miks peavad ausad litsentseeritud ja kogenud taksojuhid pealt vaatama, kuidas riik nende põhitöö teiste tublide ja vähemtublide kodanike vahel tükikeste kaupa lisatöökesteks laiali jagab ja midagi vastu ei paista pakkuvat?