Seadus avaldati 7. jaanauril 1820. Liivimaa ja Saaremaa mõisnikud pidid loobuma ülemvõimust päristalupoegade üle ja tegema igaveseks ajaks pärisorjusele lõpu. Maad aga jäid mõisnike kätte. Vabadus pidi aga saabuma järk-järgult ning 1825. aasta jüripäeval ei tohtinud Liivimaal enam ühtegi pärisorja olla. Kui seni maksid mõisnikud riigimaksud ära, siis edaspidi pidid maad rentinud või omandanud talupojad ise makse maksma. Talupojad võisid omandada kinnisvara. Kes aga jäid mõisamaade rentnikeks, need pidid päevade tegemise asemel maksma renti rahas.

Et üleminekuks oli pikk aeg ning korraldus oli parasjagu segane, tekitas see talurahva seas rahulolematust ja rahutusi.