Neli lugu elust enesest: töökiusu tunnetatakse ahistavas ülemuses, kolleegides, kes järsku ignoreerima hakkavad ja ebainimlikus töökoormuses

Viimase paari-kolme aastaga on tööinspektsioonis oluliselt kasvanud töökiusu puudutavate nõustamiste arv: kui 2017. aastal oli see number 23, siis sel aastal küündis see 52-ni. Töökiusu teemat puudutavad igapäevaselt ka 10–15 nõuandetelefonile tulevat kõnet. Töökiusuga seotud juhtumid jõuavad Eestis üha enam ka töövaidluskomisjoni ja kohtusse.

Anna* (siin ja edaspidi on nimed muudetud – toim) on töötanud üle 10 aasta hooldusõena haiglas. Ta on alati ja kõiges tööandjale vastu tulnud, ka siis, kui on ise väsinud olnud. „Mind on jooksutatud viimase kolme aasta jooksul kuue erineva osakonna vahel, aga see, mis nüüd juhtus, võttis minult igasuguse soovi seda tööd jätkata,” räägib ta.

Anna oli nõus olema kuu aega asendustöötaja osakonnas, mis tegeleb vaimselt ebastabiilsete patsientidega, selle aja jooksul on teda rünnatud juba viiel korral. „Lisaks sellele on mul veel kaks kolleegi, kes patsiendi ägestumist nähes lihtsalt jalutavad minema, mitte ei tule mulle appi, sest nemad kardavad,” sõnab ta.