Toome tema seitse seisukohta ka teieni:

1. Danske Bank: ehk kõige olulisem siin on see, et mitte TÕDE ei ole siin peamine eesmärk, vaid kõik tegelevad oma huvide juhtimisega - Danske, Finantsinspektsioonid siin ja seal, Eesti riik, Taani riik jne.

2. Heaks näiteks on Danske samm anda 200M eur heategevuseks. Väga vähetõenäoline, et kuigi palju sellest Eestisse jõuab, kuigi Danske võttis Eestist välja sel ajal kenasti kasumit. PR-samm Taani avalikkuse ees pildi parandamiseks.

3. Ühtlasi on Danskel grupi tasemel oluline näidata, et see süülisus asus Eestis, millest juhtkond midagi ei teadnud. Ma arvan, et ka Eestis suures osas ei olnud see pahatahtlik tegevus, nähti lihtsalt ärivõimalust ja alahinnati riske.

4. Ka politseile 8 töötaja suhtes kriminaalasja alustamine on samm sellest suunas, et näidata süüd Eesti peale. Piisavalt suure probleemi puhul peab avalikkuse ees alati süüdlane leitama (CEO lahkumine ka üks samm selles suunas).

5. See, et Eesti Finantsinspektsioon ei ole suutnud siin kohalikku turgu kaitsta, on äärmiselt kahetsusväärne. Miks seda rohkem ei ole ajakirjanduses uuritud? Kohalik pangandusturg on selle tõttu väga tõsiselt katki, eriti välisresidentide jaoks.

6. Kokkuvõttes näide kesisest juhtumist, kui sa globaalses äris ei suuda omanik olla. Kasum võetakse kohalikult turult, viiakse välja ja kui risk realiseerub, siis süü laskub ka Eestile.

7/ Mängides mängu, on oluline aru saada, mis mänguga on tegu. @margusp nimetas praeguse õigesti - Blame Games. See ei ole "otsime pahalased üles" või "teeme süsteemi paremaks", vaid võitlus suunal "kes avalikkuse ees süüdi jääb".