President Kaljulaid on eksiteel, ütleks Nassim Nicholas Taleb
Sest Talebi maailm on hoopis teistsugune. Kui populaarses vaates räägitakse multikultuursusest, harmooniast ja kooseksisteerimisest, sest „meid kõiki ühendab”, siis Talebi järgi on ühiskonda edasilükkav jõud hoopiski asümmeetria. Kui näiteks on kaks gruppi, ütleme eestlased ja venelased või kristlased ja paganad või inglisekeelsed ja prantsusekeelsed, siis poliitiline korrektsus pajatab kooseksisteerimisest ja sellest, kuidas erinevus rikastab. Talebi sedastab, kuidas märksa tõenäolisem on hoopiski see, et üks võidab ja teine kaotab, keegi võtab üle kellegi kultuuri ja kombed, keegi unustab oma keele ja võtab üle võõra.
Võidab see, kes kõige sallimatum
Ennast väga pisikesteks ja nõrkadeks ja kohe-kohe väljasurevateks arvavad eestlased ei pea Talebi sõnumit siiski kurjakuulutavalt lugema. Väikesed ja sallimatud on tugevamad kui suured ning paindlikud. Ühiskond ei muutu konsensuste, komiteede ja selle järgi, kuidas enamus hääletab, kirjutab Taleb. Piisab palju vähemast arvust inimestest, et ühiskonna tasakaalu oluliselt muuta. Võidab see, kes on kõige sallimatum, ütleb Talebi.
Jutt ei käi pelgalt poliitikast ja suurtest ning eksistentsiaasetest asjadest, vaid märksa argisematestki muutustest. Miks enamus Ühendriikides müüdavast limonaadist kannab koššer-tähistust kuigi koššerit järgib vähem kui üks protsent elanikonnast? Või miks ainult 2% USAs müüdavatest autodest on manuaalkäigukastiga? Mitte sellepärast, et autotoojad ise oleks seda tahtnud, vaid seepärast et juhid, kes eelistavad automaatkasti, ei taha manuaaliga mingit tegemist teha. Samal ajal kui manuaalkäigukasti eelistajad on märksa enam valmis ka automaatkasti proovima. Kahe poole eelistuste asümmeetria viib lõpuks ühe ja algselt märksa väiksemaarvulise poole domineerimiseni.
Samamoodi läks suurearvulise paganliku ja salliva Roomaga kui vähesearvuline aga sallimatu kristlaskond nad üle võttis. Mõni aeg hiljem kohtus sallimatu kristlus Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas veelgi sallimatuma islamiga ning siis domineeris omakorda viimane. Kusjuures polnud vaja isegi jõudu kasutada – esimesed moslemivalitsejad oli teiseusuliste suhtes võrdlemisi leplikud, sest neid sai ju kõrgemalt maksustada – piisas aga paarist vankumatust reeglist, et kristlaskond aja jooksul islamiseerus.
Kuidas muutus inglise keel maailmakeeleks? Sellepärast, et inglise keelsed kaupmehed ei olnud nõus või ei osanud ühtegi teist keelt ning prantsuse keelt kõnelenud aristokraatia ja haritlaskond (sh Inglise enda aristokraatia) pidi painduma keelesallimatute kaupmeeste ees. Toreda näitena vahendab Taleb ka reklaamiguru Rory Sutherlandi sedastust Inglise peokommetest: kui seltskonnas on vähemalt 10% naisi, on peol pakutav default-joogiks vein, sest mehed (kuigi eelistavad õlut) on valmis jooma ka veini, aga naised on vastupidises märksa tõrksamad.
Vähemus viib edasi, mitte enamus
Taleb toob palju selliseid näiteid. Mõned on poliitilisemad, mõned maisemad. Enamik Talebi toodud näidetest käib selle kohta, kuidas vähemus surub enamusele peale vähemuse normid ja käitumise. Taleb isegi ütleb: väikese vähemuse diktatuur. Võtmetegijaks on just soovide ja suhete asümmeetria. Erinevalt kantiaanlikust ideaal-sümmeetrilisest maailmast, on päris ühiskonnad just sellised. Ühed tahavad midagi rohkem kui teised. Ühed on valmis rohkem riskima kui teised. Ühiskond ei muutu läbi konsensuste ning Jääkeldri toel, tasakaalu muutmiseks piisab ka palju vähemast hulgast inimestest, kui nad on kompromissitud ja sallimatud.
„Võidab see, kes on kõige sallimatum” ja „väikese vähemuse diktatuur” ei ole Talebi jaoks samas negatiivse tähendusega valemid. Ka inimõigused, vähemuste kaitse ja kõik muud head asjad said samuti alguse sallimatust vähemusest. „Ühiskonna kasv, nii majanduslikus kui moraalses võtmes, tuleb jäärapäiselt vähemuselt,” kirjutab Taleb.
Muidugi on olemas terve rida soodustavaid ja takistavaid tegureid. Asümmeetria võib olemas olla, aga alternatiivi hind on samuti oluline. Koššerlimonaad teeb USA-s võidukäiku, sest selle toomine on sama odav kui mitte-koššerlimonaadi. Sama kehtib automaatkäigukastide kohta USA-s, aga mitte Euroopas, sest siin on automaadiga autod kallimad ja osades riikides nõutakse ka sõiduõpet endiselt ainult manuaalkäigukastiga. See ei pööra trendi (automaadi osakaal kasvab), aga pidurdab.
Kultuuride ja keelte ülekandumises on tähtsal kohal geograafia. Lame ja tasane Egiptus, kus kristlased ja moslemivähemus elasid segamini, soodustas kristlaste islamiseerumist. Orgude ja mägedega liigendatud Liibanon pakkus aga kristlastele, sunniitide, šiitidel ja druusidele piisavalt eraldatust ja vähem kokkupuutepunkte, nii säilitasid kõik oma religioosse eripära.
Füüsiline isolatsioon on üldse tugev tõke. Belgia on formaalselt kakskeelne, aga praktikas ei räägi valloonid flaami keelt ja flaamid ei räägi prantsuse keelt. Mõlemad elavad geograafiliselt eraldi, üksteisega ei suhtle, teevad karjääre erinevates firmades, vaatavad erinevaid telesaateid ja loevad erinevaid ajalehti. Belgia riik võib mitmekesisuse nimel naba paigast ponnistada, aga reaalsuses on ühiskond täielikult segregeerunud.
Midagi sarnast võib näha ka Eesti ajaloos. ENSV-s ei olnud ametlikku riigikeelt, aga keelesallimatu vene vähemus surus vene keele aegamööda peale. Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikides, kes said nõukogude viljastavaid tingimusi kauem maitsta, jõudis olukord lõpuks selleni, et ka kohalikud (vähemalt nende eliit) hakkasid omavahel vene keeles suhtlema.
Nõukogude Liidu lagunemine pööras protsessi ümber. Eestlased räägivad üha vähem vene keelt ja kui üksikud geograafilised enklaavid välja jätta, on siinsed vene keelsed inimesed lihtsalt sunnitud eesti keelele üle minema. Mõeldes mõnikümmend aastat ette, võib spekuleerida erinevate stsenaariumite üle. Esiteks, Eesti nagu Belgia, kus jäävad kaks teineteisest isoleeeritud keelekogukonda. Teiseks, Eesti nagu Kanada, mis formaalselt kakskeelne, aga sisuline tähendus: inglise keelsed kanadalased prantsuse keelt ei räägi, prantsuse keelsed aga inglise keelt räägivad. Või siis ikkagi aegamööda toimuv assimilatsioon, kus venelased võtavad üle eesti keele, paar üksikut enklaavi välja arvatud?
Kõige vähetõenäolisem, kui uskuda Talebit, on integratsioonijutu muinasjutuline versioon. Et esmaspäeval räägime eesti keelt, teisipäeval vene keelt, kolmapäeval sööme verivorste, neljapäeval boršši ja reedel tantsime balalaika saatel kaera-jaani. Keegi võidab. Keegi kaotab. Keegi võtab üle, keegi annab ära. Ei ole teada, et Yana Toom või Mart Helme oleks Talebit lugenud, aga intuitiivselt nad tõenäoliselt tunnetavad seda dünaamikat. Kes ohuna, kes võimalusena.
Nassim Nicholas Taleb esineb 18. aprillil Eesti Ekspressi konverentsil "Julgus teha teisiti".
Rohkem infot: ekspress.ee/konverents
