Ta esineses Greenwichi majandusfoorumil ettekandega, kus kuulutas USAs valitseva majandusliku ebavõrdsuse rahvuslikuks hädaolukorraks, kirjutas Bloomberg.

Tema presentatsiooni pealkirjaks on, et maailm on hulluks läinud. Süsteem on katki.

“Samal ajal saavad tasuta raha need, kellel on raha nagunii olemas ja kes on krediidikõlblikud, ja ei saa raha need, kellel pole raha ja kes pole krediidikõlblikud, ” märkis miljardärist fondijuht. “Selle tulemus on kasvav rikkuse, võimaluste ja poliitiline lõhe.”

Tasuta raha all mõtles ta investoreid, kes annavad krediidikõlblikele tegelastele raha, soovides tagasi saada laenusummast vähem raha ning raha ei taheta tagasi ettenähtavas tulevikus. Jutt käib väga madalatest või suisa negatiivsetest intressimääradega rahast. Põhjuseks on meeletud vaba raha summad, mille on keskpangad turule lahti lasknud ostes kokku finantsvarasid, et saavutada majandsuaktiivsuse ja inflatsiooni tõusu.

Et raha antakse investoritele, ei ole selles tuge majanduskasvule ega inflatsiooni tõusuks, sest investorid investeerivad raha kulutamise asemel.

Kuna investoritel on tohutult raha investeerimiseks ja varasemad revolutsiooniliste tehnoloogiatega välja tulnud ettevõtete vanad lood on edulood, siis kunagi pärast internetimulli pole olnud rohkem ettevõtteid, kes ei teeni kasumit ega pole ka selget ideed, kuidas nad võiksid kasumisse jõuda. Selle asemel müüvad nad rahast üleajavatele ja krediidikõlbulikele investoritele unistusi. Ja investorite raha on sellises külluses, kes soovivad neid unistusi osta. Kohati suruvad riskikapitalistid selliseid summasid ise idufirmadesse, kes ei soovi nii palju raha, sest neil on seda küllalt. Siis ähvardavad riskikapilistid idufirmasid, et kui te rohkem raha vastu ei võta, ega me võime teie konkurentidele kah seda raha jagada.

Samal ajal eksisteerivad valitsuse tohutu eelarvepuudujääk, mis kahtlemata ka kasvab edasi. See nõuab üha suuremas mahus võlakirjade väljalaskmist, mida muidugi turg alla ei neelaks intressi üles ajamata. Intressitõus oleks aga finantsturgudele ja majandustele õudusunenägu, sest finantsvõimendus on tohutu. Ja kuskohast tuleb see raha, mille eest neid valitsuse võlakirju ostetakse ja rahastatakse eelarvepuudujääke? Loomulikult tuleb raha keskpankadest, kes ostavad värskelt trükitud raha eest võlakirju. Kogu see dünaamika viitab, et vastutustundlik rahandus on lennanud prügikasti ja seda nii USAs, Euroopas kui ka Jaapanis.

Samal ajal kasvavad tohutult pensioni- ja tervishoiukohustused, sest olematu intressitaseme juures ei teeni varad piisavalt. Kuna pole piisavalt raha pensioni- ja tervishoiukohustuste katmiseks, siis tuleb tõenäoliselt karm võitlus lõhe täitmise teemal. Variantideks on soodustuste ja pensionite kärpimine, maksude tõstmine või rahatrükk. See võimendav rikkuselõhet. Kuna ükski kolmest valikust pole hea, on kõige lihtsam rahatrükk, sest see peidab rikkuse ülekannet ja toob kaasa varade hinnatõusu.

Suur risk on rahatrükiga seoses maailma kolmele põhilisele reservvaluutal – USA dollaril, eurol ja Jaapani jeenil. Kui need satuvad ohtu väärtuse säilitamise funktsiooni osas ja poliitikud ei suuda kohustusi rahastada, siis rikaste-vaeste võitlus muutub ägedamaks ja keskendub sellele, kui palju kulusid saab kärpida ja palju makse tõsta. Selle tulemusena liiguvad rikkad kapitalistid maadesse, kus rikkuselõhe ja konfliktid on väiksemad. Valitsused avastavad neid suuri maksumaksjaid kaotades, et nende lahkumisest tingitud augu täitmine on üha raskem.

“Et asjaolud on muutunud jätkusuutmatuks ja edasi ei saa nii minna nagu on alates 2008. aastast liigutud, siis ma arvan, et maailma liigub suure paradigmamuutuse suunas,” seletas ta.