Kuidas hindate praegust olukorda - on's eestimaalaste finantsteadmised tõesti nõnda kehval järjel, mis on selleni viinud? Mõned selgemad näited, milleni see viia võib?

Tanel Lassik: Üldpildis võib nii väita küll. Eestlaste finantskirjaoskust on uuritud Rahandusministeeriumi poolt tellitud ning Saar Poll OÜ poolt läbiviidud uurimuses „Finantsalase kirjaoskuse uuring Eesti elanike seas 2015", mille üks pool tulemusest näitab, et teadlikkus on hea, kuid teisalt otsuste tegemisel teadmistest ei lähtuta, vaid tehakse otsused pigem pinnapealselt või emotsioonidest tulenevalt.

Eks mingil määral püüavad inimeste teadlikkust selles vallas tõsta finantsasutused, kuid ometi ei ole see piisav. Püsiva säästuharjumuseni jõutakse harva ning liiga kergekäeliselt sirutatakse käsi ka erinevate laenukontorite poole - enesevalitsust jääb vajaka, väga tugevalt lastakse end emotsioonidel juhtida.

Näiteks väitis Luminori pensionifondide juht Rasmus Pikkani 26.08.2019 Ärilehes, et tulevased põlvkonnad maksavad kinni nende rumaluse, kes pensioniks raha ei kogu. „Inimestele teise pensionisamba kasutamiseks vabaduse andmine on tore, ent see ei taga, et nad tulevikus ka hakkama saavad," räägib Pikkani mainitud leheloos.

Pikkani toob suisa otseselt välja, et meie inimesed on rahaasjades ikka kaunis rumalad, väites koguni, et meie inimestel ei ole finantskirjaoskust geenides.

Ka olevat Pikkani hinnangul nigelad eestlaste säästmisharjumused ja seda mistahes võrdluses. „Üks varaklass, kus eestlased on aktiivsed, on hoiused. Aga rahvusvahelises võrdluses on ka seda ikka vähe," leiab ta.

Niisiis võib väita, et eestlaste finantskirjaosus on küll uuringu järgi hea, aga praktiline ellurakendamine sellegipoolest nõrk.

Romet Nael: Tõsi, väga suur hulk inimesi ei mõista näiteks pensioni II sambaga seonduvat ning kogu temaatika on neile pehmelt öeldes tabamatu. See muudab nad aga kergesti manipuleeritavaks, kuivõrd paljuski on elanikkonnani jõudev info finantsasutuste poolt oma huvides kallutatud.

Vähese rahatarkusega inimene ei näe erinevaid olukordi läbi ning võib julgelt väita, et just meie inimeste madal finantsharidus on viinud olukorrani, kus inimesed ei saa tegelikult aru, mis reformiga on pensioni II sambaga seonduvalt üldse tegu, miks seda tehakse ning ei teata hetketulemuse kolme peamist põhjust, miks pensioni II samba tulemus on täna selline.

Mil moel see kallutatus avaldub, tooge mõni näide?

Tanel Lassik: No selgeim näide on, et räägitakse erinevatest investeerimisvõimalustest, kuid seda oma tooteportfelli põhiselt. Lihtsakoelise arusaamaga inimestele serveeritakse oma lahendusi kui suurima tootlikkusega ning usaldusväärsemaid, tuues lihtsaid võrdluseid ja näiteid, ent tihti jäetakse rääkimata, mil moel fondid üldse toimivad.

Teise samba puhul oli aegu, mil ükski finantsasutuse müügiesindaja ei puudutanud fondide haldustasusid ning selle pealt teenitavaid kasumeid. Isegi täna kasutatakse seda pigem teadlikuma kliendi puhul vastuväidete kummutamiseks - kas suurema investeerimiskogemuse, parema tootluse või madalama haldustasu näol.

Lihtsamad ning üldisemas plaanis madalama finantsteadlikkusega inimesed, kes näiteks isegi uudiseid ei jälgi, ei ole fondihaldurite kasumitest midagi kuulnud ega ole võimelised nägema suurt pilti.

Romet Nael: Üks pankadest langetas hadustasu 5a jooksul 1,32-lt 0,66-le. Kui veidikenegi mõelda, siis teeb see tervelt 100%. Teisisõnu - enne seda sammu olid haldustasud selles pangas 100% kõrgemad. Mida sellest järeldada? Eks ikka seda, et oli, mida langetada ning haldurid teenisid ikka korralikke summasid. Ning seda kõike pensionisambaga liitunud, kohusetundlike maksumaksjate arvelt.

Tanel Lassik: Lisaks pensionifondide riskide hajutatavuse teema. Viimasel ajal võime palju lugeda hoiatavana mõeldud signaale selle kohta, kust järgmine finantskriis tulla võib. Suured riigid on ennast üle laenanud, raha on juurde trükitud ja trükitakse aina juurde - tegemist on väga selge ohuga just võlakirjade suunal, kust ühel hetkel õhk välja tuleb lasta. Ja kui me „hajutame" oma riske võlakirjafondisesse, siis uudistele vastu vaadates see kõige mõistlikum just ei tundu.

Millised on teie hinnangul riigi (loe: toonaste poliitikute) poolt pensioni II samba algusaegadel pankadele etteantud kriteeriumid, kui palju kuhu võib investeerida jne, mis on viinud tänase olukorrani?

Romet Nael: Üks selge põhjus oli asjaolu, et fondide haldustasud olid meeletult kõrged. Ka toimus algusaastatel meeletu ristmüük - seda nii pangasiseselt kui ka pangast välja. Propageeriti lähenemist „too oma sammas meile, saad meepurgi vastu" või „vii hoopis sinna, saad soojad sokid". Siia-tänna sambavarade liigutamine viis aga hoopiski raha teenustasuna sambast välja.

Milline on reaalne, üldistatud seis meie pensionifondide osas praeguseks?

Tanel Lassik: Mina pole tänase süsteemi järgi inimeste pensionivara tootluse kasvu näinud. Võtsin välja enda II samba tulemuse, mis näitas, et alates aastast 2004 kuni tänaseni on minu aastatootlus olnud 4,4%, mis on tugevalt üle keskmise, kuid siiski mitte ootuspärane. Lisaks kui me seda numbrit vaatame, siis see on kaugel sellest, mida pangad inimestele lubasid - lubatud oli ikka julgelt 10+ tootlust aastas.

Muide, püstitasime ka ise erinevatesse foorumitesse küsitluse, et - mida inimesed teeks - kas jätaks raha sambasse või võtaks välja. Tulemus oli, et 59% jätaks sambasse ja 41% võtaks välja.

Sellelt pinnalt peaksid paljud endale esitama loogilise küsimuse - kas juhin ise oma pensioniinvesteeringuid või lasen pankadel tegutseda ilma, et mul omal tulemuse osas suuremat kaasarääkimise õigust oleks.

Küsimusele, kas hakkasid oma II samba vara ise investeerima või jätkad pankade toel nagu täna, andis oma vastuse poole väiksem hulk vastajaid, mis viitab sellele, et inimesed ei oskagi väga öelda, mida siis teha võiks või mida teha tuleks.

Kui nüüd selles kontekstis inimesi rahatarkuse teemal veelgi enam koolitada, siis usun, et nii mõnedki suudaks teha parema tulemuse ja kasvatada endale pensionivara oluliselt enam kontrollitult, motiveeritult ja ilmselt ka tulusamalt.

Romet Nael: Ka mina vaatasin oma tootluse üle ning sain tulemuseks, et alates aastas 2004 on minu aastane tootlus olnud 3,59%.

Siiski - viimasel ajal on ju küllalt palju räägitud rahatarkusest, kas meie inimesed siis ei võta õppust või mis on peamine takistus?

Romet Nael: Tänane reaalsus on, et kahjuks on suur hulk inimesi loobunud finantsalasest enesearengust, kuna nad tunnevad, et rikkus võib olla neile kättesaamatu ootus või -eesmärk. Tegelikkuses ei ole hästi äraelamiseks vaja meeletut rahahunnikut.

Ent rahaline vabadus on sellegipoolest midagi, mille poole meil kõigil püüelda tasuks. Samas vaatavad paljud, et ega vist ei tasu selliseid (rahatarkusest ja edasi juba investeeringutest kõnelevaid) raamatuid osta ja neile raha kulutada, „sest ma ei ole ju rikas ega teeni suurt palka, järelikult ei puuduta see kõik mind."

Tanel Lassik: Nii on. Mõtleme näiteks numbrile 240 000 eurot. Kui sul on see pangakontol - kas sa oled rikas? Ei ole. Kui sa hakkad sellest rahast nüüd oma elu elama ja seda raha kulutama, kas sa elad rikkalt? Võib-olla, aga lühikest aega, sest see saab ruttu otsa.

Igal juhul kiiremini, kui see kogunes, kui just lotovõitu ei saanud. Oluline on nüüd antud summa puhul edasi mõelda, et kuidas see enda jaoks tööle panna, et olla antud raha isand, mitte teener. Kui see konkreetne summa nüüd näiteks 10% tootlusega välja investeerida, on sellelt saadud investeerimistulu eest võimalik igakuiselt ju kenasti ära elada.

Romet Nael: Jah, nt 240 000-lt eurolt saad sellisel juhul juba 2000 eur investeeringutulu kuus. Ent kuidas selle summani - 240 000 - jõuda võiks? Kas tehes tööd, mida seni? Või olles hoopiski väikeettevõtja?

Kas saame loota kasvule, kui me seni pole suutnud säästa ega koguda, kuid teeme kõike ometi nii, nagu me tegime eile ja kolm kuud tagasi ning ka kolm aastat tagasi? Kardan, et ei. Muutused saavad tulla vaid siis, kui muudame senist käitumist. Ning mis peamine - kui muudame oma mõtteviisi.

Kus võiks olla lahendus? Kas üks võimalus peaks olema meie noorte Skandinaaviamaadesse saatmine, kus nad endale Skandinaavia geenidega kaasa leiaks ning tooks seega geenitasandil intelligentsemaid arusaamu ka Eestisse sisse? Või saaks ka kuidagi lihtsamalt?

Romet Nael: Päris kindlasti saab ka lihtsamalt ja ilma Skandinaaviata. Arvan, et alustama peaks hoiakute, sellesama mõtteviisi muutmisest, kui võtame kasvõi sellesama investeerimise. Siin on mängus väga võimas müüt, mille kohaselt investeerimine seostub inimeste mõtetes ennekõike aktsiatega.

Tegelikkuses on aktsiad vaid üks võimalik viis investeermiseks, kuid võimalusi oma raha mõistlikult enda kasuks tööle panna on veel väga palju.

Nende müütide ulatuslikku levikut hoiakute tasandil kinnitab ja ühtlasi ka ilmestab asjaolu, et Eestis on vaid 30 000 n-ö investorit ja ülejäänud 700 000 inimese ainus investeering on pensioni II sammas. Muret valmistab ka asjaolu, et ligi 70 000 inimest vaevlevad kohtutäiturite käe all võlgade küüsis.

Mis oleks esmased ning elumuutvaimad printsiibid, mida üks rahatargaks saada sooviv inimene teadvustama peaks?

Tanel Lassik: Rahatarkuse rusikareeglid ütlevad, et teekond rahalise heaolu ehk rahalise vabaduseni koosneb üldjuhul kolmest olulisimast sammust: säästmine, investeerimine ning liitintresside teenimine.

Romet Nael: Nõus, ent siit on veel üks tähtis asi puudu, mis on tegelikult kõigi nende eelduseks - õppida tuleb raha tegema ja juhtima.

Esimene on müüa oma tööjõudu õiglasema ja suurema hinnaga. Variante, kuidas seda teha, on väga palju. On terve rida võimalusi, kuidas kasvatada oma pere sissetulekut. Selleks on üks lihtne põhimõte - maksimeeri oma tulusid ja optimeeri oma kulusid.

Suurim probleem on, et inimesed ei suuda iseennast ja oma tegevust juhtida. Sest sellest juhtimises saab alguse see, kas ma üldse jõuan säästmiseni. Üle pooltele inimestest pole uudis, et tuleks säästa, kuid nad ei tee seda, sest nad ei tea, kuidas koostada eelarvet ning juhtida oma kulusid.

Nagu iga muudatuse puhul meie elus, on enamasti keerukaim esimene samm. Kui raske või kerge on teie hinnangul esimeste reaalsete säästudeni jõudmine?

Tanel Lassik: Ega see alul ilmselt kerge ole. Ent kui esimene samm tehtud, peaks edasised olema juba kasvõi õige pisutki lihtsamad. Kuid juhiksin tähelepanu, et niipea, kui inimestel tekib võimalus raha säästa, tabab neid enamasti kohe ka teine probleem. Nimelt, kuidas meil Eestis õpetatakse säästmist?

On mõneti üllatav, et kasvõi Innove, Eesti hariduse kompetentsikeskus, sõnastab säästmist ja selle eesmärki kui raha kogumist näiteks ootamatult katki mineva külmiku katteks.

Olgu, siin on oma iva sees, selliseid olukordi võib meil kõigil ette tulla, aga kui öelda, et säästmise puhul pole eesmärk tulu teenida, vaid et selle primaarne eesmärk ongi ennekõike tarbimiseks, kasvõi järgmiseks aastaks oma reisiraha kogumine, siis see lööb vähemasti minul küll n-ö lambi kohe põlema - see ei saa ju olla esmane ja olulisim eesmärk!

Mis moodi meie inimesed siis investeeringuteni jõudma peaks, kui säästmine pole eesmärk tulu teenimiseks? Investeeringud saavad ikka alguse säästmisest ja alles siit edasi saab hakata tegema otsuseid tasandil kuhu ja kui palju investeerida.

Romet Nael: Üks noor naisterahvas, kes tuli tööle kinnisvaraettevõttesse, millega olen seotud, ning suutis ühe aastaga säästa 15 000 eurot. Säästa, nimelt säästa! See on väga tubli tulemus! Kuid investeeringuteks suunas ta sellest vaid 1000 eurot ja seda selle tõttu, et ta ei usaldanud ennast.

Ta ei saanudki seda teha, sest keegi ei olnud talle kunagi õpetanud, kuidas seda mõistlikult ja minimaalsete riskidega teha. Ka kinnitas too naisterahvas, et tal oli lihtsalt väga raske ka seda tuhandetki käest ära anda. See on puhas näide hirmudest, mis takistas tal seda teha.

Tegelikult on nõnda, et iga inimene kasvab teadmises, ja see toimub ennekõike ikka läbi tegevuse, samuti suheldes teiste aktiivsete raha kasvatajatega. Ning just see on midagi, mida ma olen teinud meie kinnisvaraettevõtte töötajate arengugrupis, ja seda me ka koos Taneliga oma koolitustel räägime. Siin on veel üks oluline moment - üksinda õpime me vaid oma kogemustest, kuid grupikoolitustel saame oma valdusesse veel paljude teiste kogemused. Ning kui lisame siia juurde veel head teoreetilised teadmised, kuidas nii oma töö tulemuslikkust kui ka sissetulekut kasvatada ja oma raha kaitsta, peaks see olema juba päris hea eeldus. Eeldus viimaks oma tulubaas ning ka turvatunne tulevikuks sootuks teisele tasemele.